14. detsember on major Andres Saritsa sünniaastapäev. Et hoida Sakala maleva pealiku mälestust au sees, meenutavad teda tema kolleegid ja sõbrad. Samuti avaldame katkeid tema mõtlemapanevatest isamaalistest sõnavõttudest.
"On öeldud päris tihti, et Sakala maleva puhul on tegemist perifeerias asuva väikemalevaga. Ma ei tea, mida see tähendab. Ma tean vaid seda, et Sakala malevas tegutsevad rahvuslikult meelestatud suure teotahtega mehed ja naised, kelles on piisav annus heas mõttes seda Mulgi jonnakust, et asjad käima lükata ja neid käimas hoida. Tõsi on, et me ei ole niinimetatud idarinde malev, kes esimese löögi enda peale võtab, aga tulenevalt meie unikaalsest geograafilisest asendist oleme meie just need, kes vastase edenemisele päitsed pähe panevad. Seega meie ülesanne on suur, vastutus on suur."
Andres Sarits Sakala maleva pealiku ametisse nimetamisel 1. augustil 2022. aastal
EERO REBO,
Kaitseliidu peastaabi ülem
Teenisin Andresega koos 2. Jalaväebrigaadis ja Kaitseliidus, tõsi viimane ühine teenistus jäi traagiliselt lühikeseks. Brigaadis oli Andres operatiivohvitser ning kuna temal oli nii teadmisi kui ka oskusi ning kogemusi, sealhulgas Afganistanist, oli ta väga hinnatud ja usaldusväärne. Kuid arvan et, sellest enam luges tema väga kindel iseloom. Andres ei andnud tühje lubadusi ning et see nii oleks, võttis ta aega teha plaani ja asjad läbi mõelda, ei mingit rapsimist ja tühja võngutamist. Ja seejärel, kui mees ütles, siis mees tegi. Veel üks joon, mis oli selge: Andres seisis omade eest, mitte patroniseerivalt ja poosiks, vaid päriselt ja oli valmis paljukski, et õiglus saaks jalule seatud.
"Üks, mis kõige tähtsam: Eesti rahvas peab alles jääma, säilima ja edasi kestma. Seega võib öelda, et täna on hea olla kaitseliitlane, sest meie teame, mida sõja- ja kriisiolukorras teha. On palju neid inimesi, kellel see oskusteave ei ole veel sellel tasemel ja meie moraalne kohus on seda neile jagada. Julgustan teid kõiki looma Kaitseliidu rakukesi Viljandi maakonna piires eriti just nendes kohtades, kus Kaitseliidu kohalolek on kas puudulik või puudub üldse. Leidke üles rahvuslikult meelestatud suure teotahtega mehed ja naised ja julgustage neid tegudele - küll meie malevana õla alla paneme! Eesti rahva vabadus ja julgeolek on ainult Eesti rahva enda kätes, mitte kellegi teise kätes. Meie kui kaitseliitlaste, kui Sakala maleva püha kohus on sellesse eesmärki igakülgselt panustada."
Andres Sarits Sakala maleva pealiku ametisse nimetamisel 1. augustil 2022. aastal
JANE KOITLEPP, Naiskodukaitse Sakala ringkonna esinaine Major Andres Saritsal oli küll kõrge auaste, kuid alati oli tema kõrval olles võrdne tunne. Ta kuulas, ta oli alati reaalselt kohal ning tundis huvi, kuidas läheb, mida saaks veel paremini, et just meie, vabatahtlike, motivatsioon oleks kõrge. Ta siiralt hoolis, et organisatsiooni liikmed oleks üks meeskond. Ta oli alati kohal, ta oli üks meist. Tema sõnaseadmisoskus oli lihtsalt vapustav! Kuidas ta suutis endale teema selgeks teha väga lühikese ajaga ning südamest rääkida, nii et kõik kuulavad. Alatiseks jääb meelde tema naeratus ja soe olek - kohalolu. Ta kaasas ka oma lapsi väljaõppesse ning näitas neile, mida tähendab olla osa riigikaitsest. On au, et sain tutvuda sellise suure inimesega. Palju jäi tegemata ja nägemata, aga see lühikese aja jooksul antud panus on hindamatu. Tänan!
"Võib ju öelda, et kui häda jälle käes, küll siis meie rahvuslik identiteet justkui iseenesest õitsele puhkeb. Iseenesest aga ei juhtu inimese elus suurt midagi. Soovitu nimel tuleb pingutada järjepidevalt. Täpselt nagu sportlane ei tee oma esimest treeningut keset suurvõistlust, vaid pingutab heade tulemuste nimel palehigis igapäevaselt. Piltlikult öeldes tehti rahvusliku identiteedi arengu nimel tohutu treening ära eelmise vabariigi ajal. Nüüd on aga meie kohus sellega jätkata. Muidu võib juhtuda, et jääme järgmisel võistlusel viimaseks."
Andres Sarits taasiseseisvumispäeval, 20. augustil 2022. aastal Mõisakülas
AARNE MARKKO, Sakala maleva üksikrühma Ümera toetajaliige Soomest
Minul on Andres Saritsast ainult head ja toredad mälestused. Kui Andres Sarits kellegagi rääkis või kelleltki midagi küsis, siis ta rääkis just selle inimesega ja kuulas tähelepanelikult. Kui ta kõigest päris täpselt aru ei saanud, siis alati küsis üle ning mõtles räägitu üle järele. Tänavu oktoobris käisid Sakala maleva Ümera rühma mehed Soomes toetajaliikmetel külas. Kõigile jäi eredalt meelde see, et Andres Sarits võttis aega, et kõigiga rääkida, ta oli nende tegemistest huvitatud ning see meeldis meie meestele väga, jättis hea mulje. Külaskäigu ajal läksime koos metsa, seal oli õppus. Andres Saritsal oli ülesanne anda Sakala maleva rinnamärk toetajaliige Perttu Eljas Hietanenile. Perttu ei teadnud sellest midagi, see oli talle suur üllatus! Mulle meenub ka see, et kui käisin ükskord siin Sakala malevas õppusel, siis oli Andres Sarits koos oma poegadega lasketiirus laskmas. Tegime koos võistluse kellel paremini läheb. Pärast lubasin ta lastele, et tervitan nende poolt jõuluvana, kui koju tagasi lähen.
"Kui puudub ühtse rahvusliku identiteediga rahvas, siis pole kedagi, kes lahinguväljal võitleks, võidaks ning tähistaks võitu. Ilma selleta ei saa sündida riiki, sest kõlava häälega deklaratsioonide maha lugemisest ei piisa. Kuna riike ei kingita, vaid iga rahvas peab need oma vere hinnaga lunastama. Viimane ei saa aga jällegi toimuda ühtse rahvusliku identiteedi puudumise korral."
Andres Sarits taasiseseisvumispäeval, 20. augustil 2022. aastal Mõisakülas
Oma mälestusi jagavad ka Andres Saritsa kaasteelised Peeter Valk ja Jaanus Lensment Afganistani missiooni päevilt. Nad puutusid kokku aastal 2009-2010. Üksuseks oli jalaväekompanii Estcoy-9, kus Andres Sarits oli esimese jalaväerühma ülem, tollal oli ta auaste nooremleitnant.
Estcoy-9 oli esimene kompanii, mis alaliselt hakkas paiknema Afganistanis Helmandi provintsis patrullbaasis Wahid. Andres Sarits ja tema esimene rühm veetis laias laastus pool missiooni Wahidist umbes 1,5 kilomeetrit eemal kontrollpunktis XP1. Umbes veebruaris 2010 andis Andres Sarits XP1-s vastutuse üle Afganistani armee (ANA) sõduritele ja esimene jalaväerühm kolis XP1-st patrullbaasi Wahid.
Hiljem käis Andres Sarits veel kord Afganistanis, siis oli tema ametikohaks jalaväekompanii Estcoy-14 ülema abi. Patrullbaasiks jätkuvalt Wahid. Ta oli liige esimeses üksuses, mis alaliselt Wahidis paiknes, ja ka viimase üksuse koosseisus, mis Wahidist lahkus.
PEETER VALK,
Andrese sidemees Estcoy-9 ajal ehk Andrese lahingpaariline, kes oli tema kõrval kõikidel otsustavatel hetkedel, olgu need siis rasked või kerged.
Emale kummardus toreda mehe kasvatamise eest. Naisele kummardus, et andsid talle naise energiat ja võimu. Kaastunne teile kõigile Andrese vara lahkumise puhul!
Andres oli suure südamega lahingpaariline. Hoolimata sellest, et oli ülemus, jäi ta alati inimeseks, kes seisis oma meeste eest, tema sõdurid olid tal alati meelel ja mõttes. Lugupidavalt suhtus ta oma rühma sõduritesse, kes lõpuks tema käsud ja korraldused ellu viisid. Ta hoidis oma inimesi, teadis, tundis ja usaldas oma alluvaid. Ta oli alati valmis kaitsma kõiki mehi ning nägi alati lahendusi. Oma käske ja korraldusi ta planeeris kaalutletult, et saavutada eesmärgid, aga samas võimalikult palju oma mehi säästa. Plaanid tegi selged ja konkreetsed ning võttis ette tulnud olukordi rahulikult. Lahingutes jäi ta alati rahulikuks, mõjutades vastast kavaluse ja sõduri tarkusega.
Andres austas kohalikku kultuuri, külades, kus me tegutsesime tahtis ta alati luua head suhted kohalike liidritega. Ta jälgis huviga kõike, mis võiks talle, tema sõduritele ja kohalikele abiks olla - ta oli nagu kohalik politseipealik, muheda olekuga ja oskas kohalikega läbi rääkida, selleks on vaja rahulikkust ja kannatlikkust. Ta võitis kohalike usalduse ja tulemused räägivad enda eest.
Wahidis teenistust alustades olime väikeses tugipunktis XP1. Kuus kuud hiljem oli meie kontrollitava maa-ala suurus 12 ruutkilomeetrit ja kohalikud inimesed hakkasid enne tühjalt seisnud kodudesse tagasi tulema, avati kohalik turg ja ka näiteks kool.
Tema jaoks ei olnud naljatamistel piiri, alati leidus mõni hea nali kuidas meestel meeleolu tõsta.
Puhka rahus, sõber!
.jpg)
JAANUS LENSMENT,
Andrese juhitud rühma rühmavanem
Et mitte korrata eelnevalt öeldut, räägin kaks lugu, mis ilmestavad väga hästi Andrest - meest, kellel oli süda õiges kohas.
Esimene lugu juhtus siis, kui meie rühma juurde määratud tõlk sai teada, et tema vend, kes oli samuti tõlk Briti üksuse juures, on surma saanud. Tõlk oli endast väljas, ta ei saanud oma perega kontakteeruda. Nuttis. Andres tegi midagi, mis sellel raskel hetkel tõlki natukenegi aitas: ta võttis oma SAT-telefoni ja lasi tal sellega oma perele helistada. Sellise loa andmine läks vastuollu kehtiva korraga, sest SAT-telefon oli asi, mida tõlk ei oleks tohtinud isegi katsuda, veel vähem sellega helistada.
Hiljem, kui see olukord oli ära menetletud ja Andrest selle teo eest noomiti, jäi ta ise rahulikuks. Tema südametunnistus oli puhas ja ta ütles, et ma teadsin, et ei tohi talle telefoni anda, aga tal sai vend surma ja ma otsustasin käituda inimesena. Kõik need inimesed, kes olid selle sündmusega kursis, olid Andrese otsusega selles olukorras just nii käituda, temaga ühel meelel. On aeg olla ülem ja on aeg olla inimene. Andres suutis olla inimene ja ülem ühel ja samal ajal.
Teine lugu puudutab seda, kuidas ta pööras tähelepanu kohalikele inimestele ja nende muredele. Patrullides selgus, et kuskil on üks sild, mis on juba pikemat aega katki ja see teeb inimestel igapäevatoimetused keerulisemaks. Andres võttis oma südameasjaks puuduv sild üles ehitada. Et aidata kohalikke ja sõdurina mõelda ka oma rühma liikmete peale, sest see sild oli väga kasulik ka meile.
Silla ehitamine oli keeruline operatsioon, ehitusmaterjali ei olnud. Andres suutis kõik vajaliku leida kas kohalike käest või oma sõduri leidlikkust ära kasutades. Lõpuks sai sild valmis. Andres oli eelneva teenistuse jooksul tegelenud pioneeriasjandusega, seega oli vajalik tarkus ja teadmine pärit just tema peast. Tänu sellele sillale muutus kohalike elanike suhtumine meisse tunduvalt paremaks, mida ilmestasid kohalike inimeste tervitused ja lehvitamised. Jällegi oli see heaks näiteks sellest, kuidas Andres oli ülem ja inimene ühel ajal.
Just sellisena jään ma Andrest mäletama - inimesena, kellel oli süda õiges kohas. Sain sellest aru juba Afganistanis. Paar aastat hiljem kohtusime uuesti Afganistanis. Tema auaste ja ametikoht olid kõrgemad, kuid samasugune kahe jalaga maa peal rahulik ja hea südamega mees oli ta ikkagi.
Austan ja pean temast lugu kui ülemast ja ohvitserist, hindan teda kõrgelt kui inimest. Mul on hea meel, et mu elutee temaga ühel hetkel kõrvuti kulges. Puhka rahus, hea Andres!
"Igasugune intrigeerimine mürgitab hinge ja lõhub meeskonda. Selleks, et meeskond saaks areneda ja koos olla, on teinekord võib-olla isiklikus plaanis vaja üks samm tagasi teha selleks, et meeskonnana mitu sammu edasi teha. Lähtugem sellest põhimõttest!"
Andres Sarits Sakala maleva pealiku ametisse nimetamisel 1. augustil 2022. aastal
Koostanud Tea Raidsalu ja Gunnar Teas.
