Traditsioone hoidev vabariigi aastapäeva pidu Viljandis

Teisipäeval, 24. veebruaril hommikul kogunes Kaitseliidu Sakala maleva, Naiskodukaitse Sakala ringkonna, Kodutütarde Sakala ringkonna ja Noorte Kotkaste Sakala maleva esindus Viljandi kohtumaja ette vabariigi aastapäeva tähistamisele. 

Iseseisvusmanifesti luges tänavu ette Viljandi linnavolikogu esimees, Sakala maleva pealiku abi Helir-Valdor Seeder. Seejärel liiguti ühises rivis ja linnarahva toetavate rõõmuhõisete saatel Viljandi Vabaduse platsile. 

Vabadussamba jalamile asetasid mälestuspärjad Sakala maleva, linnavalitsuse, politsei- ja piirivalve ning päästeameti esindused. 

Pidupäev jätkus jumalateenistusega Jaani kirikus ja perepäevaga lauluväljakul. 

Pikka iga ja tugevat tervist, armas Eesti!

Galerii

Fotod: Gunnar Teas, Kaspar Teas

Kolonelleitnant Andres Lapp: olgem täna kõik koos tänulikud vaba Eesti eest

Austatud Viljandimaa Omavalitsuste Liidu esimees, head Viljandimaa Vapimärgi
kavalerid, lugupeetud Riigikogu liikmed, austatud külalised, head kaitseliitlased.
Valmistudes tänaseks kõneks, sirvisin oma paari viimase aasta sõnavõtte Eesti Vabariigi
aastapäevadel. Meenutades tajusin, et oleksime justkui sattunud halva märulifilmi
järgmisse osasse. Meie sõbrad ja liitlased USAst kaaluvad jõu kasutamist Gröönimaal
ja kui see mõte ei tundu enam ahvatlev, siis survestatakse liitlasi tollimaksudega.
Meie liitlased Euroopas, Ungari ja Slovakkia, teevad endast kõik, et halvata Euroopa
pingutusi Ukraina toetamisel ja Venemaa sanktsioneerimisel. Venemaa jätkab
täiemahulist sõda Ukrainas ja homme on selle sõja 1461. päev. Lihtsalt konteksti
panemiseks: selles sõjas on osapoolte peale kokku hukkunud või vigastada saanud
umbes 1,8 miljonit inimest.
Tundub, et maailmakord on paratamatult muutumas ja rahvusvahelistel reeglitel
püsinud korrast on saamas tugevamate ees- ja otsustusõigusel põhinev süsteem. Peame
olema tähelepanelikud, et me mõjusfääride jagamisel nurkadega pihta ei saa. Soovin
omalt poolt meile kõigile mõõdukust ja tasakaalu nende geopoliitiliste väljakutsete
mõtestamises. Ei tohi lasta ennast nendest hirmutada. Ajagem eestlastena ikka Eesti
asja, tasa ja targu, aga sihikindlalt ja ikka parema tuleviku suunas.
Segastel aegadel vajame tugevaid ja tublisid inimesi. Ma tean, et täna siin meie
ümber ja teie hulgas ning ka Viljandimaal laiemalt on palju tegusaid inimesi. Neid,
kes igapäevaselt annavad endast parima, et meie elu edeneks, et meie lapsed
kasvaksid turvalises keskkonnas ka tulevikus. Vahetult ja ehk endalegi märkamata,
panustate te kõik riigi julgeoleku tagamisse. Olgu see laste haridustee toetamine,
kohaliku tasandi teenuste ja vajaduste pakkumine, tervishoiuteenuste tagamine,
tänaval meie turvalisuse eest seismine või ettevõtlusega tegelemine – see kõik
moodustab terviku, mis loob tugeva aluse ja seob meid kui ühine nimetaja. Aitäh
teile selle eest!
Soovin eraldi tänada Kaitseliidu organisatsiooni liikmeid, kaitseliitlasi,
naiskodukaitsjaid, noorkotkaid ja kodutütreid, aga ka noortejuhte ja teie kõigi
lähedasi. Inimesi, kes oma igapäevaste toimetuste kõrvalt on leidnud aega ja
energiat, et panustada meie organisatsiooni ja riigikaitsesse.
Olgem täna kõik koos tänulikud vaba Eesti eest, võimaluse eest ise enda, oma laste
ja riigi tulevikku kujundada. Ma soovin teile kõigile ilusat ja meeleolukat Eesti
Vabariigi 108. sünnipäeva!

Elagu vaba Eesti! Eesti eest surmani!

Sakala maleva pealiku kolonelleitnant Andres Lapi kõne 
23. veebruaril omavalitsuste liidu juhi ja Sakala maleva pealiku vastuvõtul 
Karksi-Nuia kultuurikeskuses

Naiskodukaitsjad külas Päästeametil: kiirus, rahu, professionaalsus ja kriisivalmidus

Sõbrapäeva eel avanes Sakala ringkonna naiskodukaitsjatel suurepärane võimalus piiluda Viljandi päästekomando igapäevatöö telgitagustesse. 

See ei olnud lihtsalt tavaline visiit, vaid põhjalik sissevaade maailma, kus loevad sekundid ja valitseb vankumatu kord.

Ringkäik päästjate "teises kodus"

Praegune päästekomando hoone on vaid kaks aastat vana. See on palju enam kui lihtsalt garaaž – see on päästjate teine kodu, kus ollakse valmis reageerima 24/7. Neil on korraldus häire saabudes ühe minuti jooksul välja sõita.

Seistes keset garaaži kuulsime väljakutse häält – võpatus, ehmatus, mis meie tegema peame. Teisel korrusel avanesid uksed, mees laskus mööda toru alla ja supsti oli juba saabastes ning sõiduvalmis. Distsipliin, kiirus ja sujuvus. See väljakutse oli korraldatud meile näitlikustamiseks, kuid õhus oli tunda pinget ja reaalset valmisolekut väljasõiduks.

 Meie ringkäik viis meid läbi võimsa garaaži ning moodsate bürooruumide ja funktsionaalsete olmeruumide. Mida nägime?

• Nelja päästesõidukit mahutavat garaaži, kuhu on lisatud masinate pesemise ruum. Eks meist enamik on laatadel näinud neid uhkeid sõidukeid, kuid pole osanud või tahtnud vaadata, uurida, millist varustust ja tehnikat need sisaldavad. Kui palju erinevat ja vajalikku!

• Jõusaali, kus hoiavad ennast vormis nii päästjad kui ka kontoritöötajad;

• Mõnusat puhkenurka ja kööki, kus ühiste söögikordade ajal meeskonnatunnet tugevdatakse. Laual oli valmis juba salat. Ja need lõhnad, mis praeahjust hõljusid, kutsusid sööma.

• Vajalikku saunakompleksi, mis on pärast keerulist ja rasket tööpäeva asendamatu. Istud saunalaval, toetad selja vastu puidust seina, viskad leili ja vaadates aknast kaugusesse tööpinged hajuvad.

Puhtus kui professionaalsuse sümbol

Eriti huvitav oli kuulata selgitusi selle kohta, mis saab siis, kui päästjad väljakutselt tagasi tulevad. Meie oleme harjunud nägema päästjaid ja nende tehnikat alati värske ja puhtana – see ongi märk professionaalsusest. Kuid selle taga on põhjalik ja süsteemne töö:

• Sõidukite pesu: pärast igat väljasõitu puhastatakse masinad, et sool, pori või põlengujäägid tehnikat ei kahjustaks.

• Varustuse hooldus: iga voolik, liitmik ja tööriist kontrollitakse ning puhastatakse enne, kui see uuesti oma kohale asetatakse. Vajadusel vahetatakse, kuivatatakse varustust.

• Päästjate "suurpuhastus". Päästetöödel puututakse sageli kokku mürgise suitsu ja saastega. Seetõttu on komandos eraldi kord ja ruumid päästjate riiete vahetuseks ning pesuks. Määrdunud vormiriided lähevad kohe spetsiaalsetesse tööstuslikesse pesumasinatesse, et vältida mürkainete levikut. Seega peavad päästjatel olema mitmu komplekti rõivaid, et uueks väljakutseks kohe jälle valmis olla.

Päästja Toomas Salumäe (pildil) jutust jäi kõlama: „Kõige tähtsam on alati elu. Olgu selleks päästjate enda turvalisus, päästetav või hoopis auto eest läbi lipsav inimene. Seda on meil kõigil ainult üks.“

Õppeklassis pandi proovile meie teadmised

Pärast ekskursiooni suundusime õppeklassi, kus tõsisemad teemad muudeti põnevaks ja mänguliseks. Keskendusime elanikkonnakaitse õppele ja rakenduse "Ole valmis!" võimalustele. Igava loengu asemel tutvustas lõuna päästekeskuse ennetuspartner Tea Raidsalu põnevaid mänge, et seeläbi teadmisi omandada.

•  Kriisivalmiduse bingoloto – kes meist on kodus kõige paremini ette valmistunud? Bingoloto kaudu käsitlesime mänguliselt erinevaid kriisivalmiduse osi mõeldes kaasa oma koduste varude ja teadmiste üle.

•   Viie punkti mäng: Nutikas ja kaasahaarav ülesanne, kus tuli ruumi peitunud viiele küsimusele vastused leida Ole valmis! äpist. Kõik vastused koosnesid numbritest, mille alusel moodustunud koodi abil sai avada põneva salalaeka, kust sai endale väikse kingituse.

Suur tänu võõrustajatele sooja vastuvõtu ja hariva õhtu eest! Nüüd oleme jälle sammu võrra teadlikumad.

Tekst: Evelin Laanemäe

Fotod: Gunnar Teas

NK Sakala esindus Valgel Välgul ehk kuidas Rootsi kuninga suuskadel sõjas käidi

 

Kui Noorte Kotkaste Sakala maleva esindus asus teele NK Valgamaa korraldatud võistlusele Valge Välk, ei osanud keegi arvata, et ees ootab mitte ainult patrullvõistlus, vaid ka ajarännak. Täpsemalt: rännak eelmisse aastatuhandesse.

Varustus otsekui ajalooõpikust

Noored said malevast kaasa suusad. Rootsi omad. Puidust. Tõenäoliselt kuningliku armee ladudest. Suusad, mille vanus oli suurem kui kogu esimese võistkonna eluaastad kokku.

Suusad iseenesest ei olnud halvad – puit, metall ja väärikus olid alles. Aga nahast suusaklambrid… need olid otsustanud, et 75-aastane teenistus on piisav. Ja nad andsid sellest teada väga selgelt ning väga kiiresti.

Esimene võistkond – grenaderid Ümerast

Esimese võistkonna koosseisu kuulusid noorkotkad Ako, Aksel ja Sebastian NK Ümera rühmast ning Viktor Kesklinna rühmast.

Esimene suusaklamber purunes juba starti astudes. Siinkohal suur tänu Valgamaa maleva korraldajale, kes ulatas meile varuosa ja ütles rahulikult: „Tagasi tahan. Ühes tükis.“

Nii see seiklus algaski. Juba esimesse kontrollpunkti jõudes olid umbes veerand sidemetest oma ajaloolise rolli täitnud ja kasutuskõlbmatuks muutunud. Edasi liiguti klassikalises Rootsi grenaderi stiilis: suusad vapralt õlal, pilk kauguses.

Hoolimata sellest võisteldi edasi. Näidati teadmisi politseipunktis, detektoriga otsiti miine ja liiguti sihikindlalt punktist punkti.

Paraku tabas võistkonna kaptenit Akslit kõige karmim katsumus. Ühel liinialusel alal vajus ta kolm korda läbi jää põlvini vette. Kontrollpunkti jõudes olid saapad ja püksid allpool põlvi nagu keskaegne raudrüü.

Tund aega bussis maksimaalsel soojusel suutis püksid küll pehmeks teha, kuid saapad jäid endiselt… iseloomukaks. Sellegipoolest läksid kõik poisid koos ülesannet täitma ja tegid see edukalt. Kahjuks oli Akslil raudrüü peagi tagasi ning raske südamega tuli kapten maha jätta. Juhtimise võttis üle Ako.

Teine võistkond – 8-jalad Karksi-Nuiast

Teise võistkonna moodustasid 8-jalad Karksi-Nuiast. Nende jaoks oli see üldse esimene võistlus. Poisid olid küll noored ja rohelised, aga vaprad. Kuigi nad ei jõudnud kontrollpunktidesse õigel ajal, ei jätnud nad rühkimist. Naer ja rõõmus meel ei kadunud kordagi, hoolimata sellest, et suusad olid peaaegu kaks korda pikemad kui kandjad ise.

8-jalgade noorkotkaste jaoks olid suurimad õppetunnid kaardilugemine ja liikumine talvisel maastikul. Kahjuks võttis vastutegevus enne öist puhkepausi neilt viimase „elu“ ning nad pidid katkestama. Kui esindajad nende juurde jõudsid, oli teotahe ja hea tuju siiski alles.Esimese talvise võistluse kohta 13-aastastele – väga kõva tulemus.

Jätkavad ainult kangemad

Esimene võistkond jätkas kolmekesi. Vastase luurepatrullid seljatati edukalt, kuid kiirel eemaldumisel kaotas Viktor ühe suusa. Põhjus oli lihtne ja ajaloohõnguline: klambrid olid vanemad kui tema vanaisa. Kuna suusk on kohustuslik varustus, tuli minna tagasi ja loovutada üks „elu“.

Puhkealasse jõudes ootas noormehi väike puljong, kuivad sokid, varustuse kohandamine ja kolm tundi tukkumist jahedas bussis. Hommikune äratus meenutas juba Kardemoni linna röövleid: „Kus mu sokid on? Kus mu saapad on? Alles eile olid nad siin…“ Kuivad sokid jalga ja jälle rajale.

Paraku ei pea ka ajaloost pärit museaalivääriline varustus igavesti vastu. Umbes seitse kilomeetrit enne lõppu jäi Sebastian lõplikult oma suusasidemetest ilma. Esimene kõne esindajatele: „Katkestame.“

Kohale jõudes ja peakohtunikuga suheldes selgus, et võistkond võib jätkata kahekesi. See hetk, kui Ako ja Viktori silmad särama lõid, oli kõnekas. Seitse kilomeetrit lõpuni – ja nad saavad jätkata.

Sebastian seisis kõrval, nägu lumivalge, iga karv härmas. Temast on mees saamas.

Finaal – lahingpaar

Noorte Kotkaste Sakala esindus lõpetas võistluse lahingpaarina. Mitte neljaliikmelise meeskonnana, aga lõpetas. Ja see oli seda väärt.

See ei olnud lihtsalt võistlus.
See oli ellujäämisõpe, ajalootund, iseloomukasvatus ja etnograafilised välitööd suusanduses. Noored olid vaprad. Naer ei kadunud. Tahe ei kadunud.

Loodame ainult, et järgmisel korral on varustus sellest sajandist. Iseloomu võib kasvatada igas olukorras, aga suusasidemed võiksid siiski ajalooraamatust rajale kaasa mitte tulla.  

Ahto Alas
NK Sakala Ümera rühmapealik

Fotod: Ahto Alas ja Elerin Öövel (2)

Kärstna lahingu mälestusmäng – 33 aastat traditsioone ja tegutsemisrõõmu

Kärstnas toimus juba 33. korda Kärstna lahingu mälestusmäng – sündmus, mis ühendab ajaloomälu, noorte aktiivsuse ja kogukonna koostöö. 

Enne matkamängu starti süüdati küünal Kärstna Vabadussõja mälestusmärgi juures, et austada neid, kellele see päev on pühendatud.

Tänavuse mälestusmängu peakorraldajad olid Noorte Kotkaste rühmapealikud Antonina Eek ja Ebe Õnne.
Ilm oli noorte poolt ning kuigi haiguse tõttu jäi võistlusest eemale kaks võistkonda, startis rajale siiski 7 tiimi – 3 Noorte Kotkaste ja 4 Kodutütarde esindust.

Rajale jagus põnevaid ja tegusaid kontrollpunkte, mille eest hoolitsesid Mustla päästekomando, Viljandi politseijaoskonna abipolitseinikud, Halliste jahiselts, Kaitseliidu Sakala malev, samuti vanemad noorkotkad ja kodutütred. Päeva keskel hoidis kõhud soojas ja täis tublid naiskodukaitsjad, kes pakkusid kuuma suppi – suur aitäh!
 
Punktidest natuke lõbusamalt ka.
 
Päästepunkt oli tõeline hitt – noored said tunda end päris päästjatena ja panna proovile oma oskused.
Politseipunktis tuli „suusad alla panna“ ja katsetada, kuidas on liikuda politsei varustuses – nii mõnigi sai uue austuse ameti vastu.
Jahimeeste punktis pandi proovile looduse tundmine: milline jälg kuulub metsseale ja milline rebasele? Noored üllatasid heade teadmistega.
Kodutütarde ja noorkotkaste ühises punktis prooviti ära tunda Eestis talvituvaid linde. Noorte Kotkaste punktis pääsu ei olnud – lõke tuli põlema saada etteantud vahenditega ja nutikust kulus omajagu.
Kiire tagasiside põhjal osutusid noorte lemmikuteks Kaitseliidu Sakala maleva takistusrada ja täpsusviske punkt.
Rajale kaasa antud magamiskott leidis aga väga praktilise kasutuse Naiskodukaitse meditsiinipunktis, kus tuli „kannatanu“ soojas hoida ja kelgu peal abi juurde toimetada.
 
Tulemused, mis väärivad eraldi esiletõstmist:
Kodutütarde arvestuses saavutasid esikoha Jakobsoni rühma kodutütred (Karmen Roht, Lenna Lahesalu, Laura-Ly Kurson ja Eleanor Käomägi)
 
Noorte Kotkaste arvestuses tulid võitjaks Nutikate Rebaste rühma võistkond 4 (Veli Pettai, Kristjan Ruudi Alle, Paul Lind ja Raimo Tulp)
 
Korraldajad tänavad südamest sündmuse jäädvustajat, Kärstna mõisaprouat, rajameister Taivarit, ajaloolast Jürit ning loomulikult kõiki osalejaid ja abilisi, kes tegid selle päeva võimalikuks. Just tänu teile elavad traditsioonid edasi ja noorte silmad säravad rajal! 

Tekst: Ebe Õnne,
Noorte Kotkaste Sakala maleva instruktor
Fotod: Gunnar Teas

Galerii 

Tähistades Tartu rahulepingut, hoides Eesti tulevikku

Tänavu möödub Tartu rahulepingu sõlmimisest 106 aastat.

2. veebruaril, Tartu rahu mälestuspäeval, peatume hetkeks, et meenutada kokkulepet, mis kinnitas Eesti õiguse olla vaba ja iseseisev. Tartu rahu ei olnud ainult dokument – see oli usk tulevikku, julgus seista oma maa ja rahva eest ning vastutus hoida seda pärandit elavana. Mälestades toonaseid tegijaid, võtame endale kohustuse kanda edasi rahu, õiglust ja hoolimist, mis hoiavad Eestit tugevana ka praegu.

Austust avaldati Vabadussõja mälestusmärkide juures üle Eesti ja mõistagi ka Viljandimaa eri nurkades.

Kaitseliidu Sakala maleva pealik kolonelleitnant Andres Lapp asetas pärja ja küünla Viljandi Vabaduse platsil Vabadussõja ausamba jalamile. "Soovime Sakala maleva poolt tunnustada ja mälestada neid kangelasi, kes jätsid vabaduse eest oma nooruse, tervise ja paljud ka oma elu. Need inimesed on loonud tingimused, et Eesti riik saaks sündida. See on meie privileeg elada vabas Eestis. Igavene au neile!" rääkis Lapp.

Ühiseks meenutushetkeks koguneti ka Laidoneri ratsamonumendi ja kapten Irve mälestuskivi juurde ning Vabadussõjas langenute kalmistule.

Galerii