Noored harjutasid tiimitööd ja omandasid kogemusi võimalikes kriisides toimetulekuks

Septembrikuu viimasel nädalavahetusel oli Väluste laskepolügoon siginat-saginat täis. Õpilased, kelle aineprogrammi kuulub riigikaitse õpetus, kogunesid ühisesse laagrisse, et teooriatundide kõrval ka ühiselt praktilisi harjutusi teha. Sakala maleva teavitustandem koosseisus kaitseliitlane Teas ja kaitseliitlane Priks käisid olukorda kontrollimas välilaagri teisel päeval.

    Hommik on kaunile sügisele kohaselt päiksepaisteline ja värvide all lookas, kuid samas ka hoiatavalt karge. Mööda metsasihti sõites näeme juba eemalt rühmadesse koondunud reipaid lapilisi, kelle õppepäev on ammu hoo sisse saanud. Laagriliste püstitatud jaotelgid on juba ühe öö jagu kaitsetahtega noorukitele ulualust pakkunud ning nüüd käib müttamine vabas looduses. Metsa rüppe on kohale vuranud 250 hakkamist täis noort mitmest erinevast õppeasutusest. Teiste seas on oskusi lihvimas õpilased VIKK-ist, Nõo Reaalgümnaasiumist ja Pärnumaa Kutsehariduskeskusest.

    Piilume esmalt varjualuse alla, kus jagatakse topograafiateadmisi. Kogu
seltskond kuulab haudvaikuses ja veab kaartidel näpuga järge. Otsustame
uurida, mis toimub päästeteenistuse töötajate õppenurgas. Selgub, et seal
jagatakse tarkusi elanikkonna turvalisuse vallas. Noored saavad proovida
savist lillepotist küttekeha ehitamist, panna kokku portatiivse priimuse
ning vastata viktoriiniküsimustele. Ühises ringis arutletakse selle üle,
kuidas ja kuhu häire korral varjuda ning mida kriiside tarbeks koju varuda.

Ahjaa, olgu siinkohal öeldud, et kogu laagri programm on lahendatud ringõppe formaadis.
See tähendab, et grupid liiguvad ühelt grupitunnilt teisele ning saavad kogeda kõike, mida kor-
raldajatel neile pakkuda on.

    Järgmiseks heidame pilgu loengusse, kus tutvustatakse sõdurivarustust. Kaitseliitlastele
tuttav seljakoti sisu on tekile laiali jaotatud ning iga ese võetakse üksipulgi ette: milleks need
olulised on, milleks ja kuidas neid kasutatakse ja lõpuks ka korrektne pakkimine. Üksiti jagatakse
teadmisteteri metsas edukaks toimetulekuks. Muuhulgas saavad noored teada ka seda, miks ei 
tasu pärast hädalkäimist karuputkega tagumikku pühkida. 

    Meditsiinirühma poole suundudes kuuleme pea kohal ähvardavat vihinat ning näeme harjumus-
pärasest tsiviildroonist oluliselt kepsakamat raudlindusinitaevas piruette tegemas. Ukraina näitel 
on kõigile ilmselge, et need abimehed kuuluvad kaasaegse sõjapidamise juurde nagu lusikas 
pudru sisse ning arvutimängudega trenni teinud väledad sõrmed on riigi turvalisuse seisukohalt 
lausa kulda väärt.

Murul lebava “Annekese” juures askeldab juhendaja, kelle hallata on
hormoonidest pulbitsev noormeestekamp. 
Kunstliku hingamist õpetava
naise suunas lendab vaimukusi nagu 
kuulipildujast. Juhendaja
küsimuse peale, milline on õpilaste arvates 
pumpamiste ja puhumiste suhe,
rebib keegi vastuseks: 
“No väga karm ei tohiks olla!”. Tekib kergelt
ülemeelik elevus, mille summutab 
sekundiga juhendaja kõrgendatud toonil
edastatud käsklus: “Keskenduge!” 
Peale mõnda aega kestnud sunnitud vaikust
julgeb keegi siiski poetada: “Kas sa paned talle keele ka kurku?” Kui
naljad tehtud, suudavad äksi täis noorhärrad end kokku võtta ning ühise
arutelu käigus leitakse, et kõige parem oleks elustamist läbi viia kahe
inimesega.

    Jätame “Annekese” kastesele heinale taevas liuglevaid üksikuid pilvi
imetlema ning ning liigume südame põksudes droonitelgi suunas. Siin oleks
nagu suur legoturniir hoo sisse saanud. Pisematel tiimirakukestel on ees
kohvrid mutrikeste ja poldikestega. Kasutajamanuaalidest saadud info toel
seotakse metall-lehekesi ja propellereid ühtseks tervikuks ning seotakse
väledatele surisejatele turjale elektrimootoreid. Nii sünnivad tavalisest
võimekamad FPV droonid, millega opereerimine nõuab teravat silma ja kiireid
reaktsioone. Üks õpituba läbi viivatest meestest tõmbabki virtuaalsed
piloodiprillid pähe ja saadab masina lendu. Kuna prillid on teleriekraaniga
ühendatud, saavad kõik jälgida sama vaadet, mida näeb piloot. Äkilised
sööstud, surmasõlmed, vabalangemised, pettehaagid... Kõik need sünnivad nii
muljetavaldava kiiruse ja täpsusega, et laagrist fotosid klõpsival Teasel
on drooni kaadrisse püüdmisega tõsine tegu.

Pisut ette lõunapausi jõuame ka välilasketiiru, 
kus tulevased riigikaitsjad karmi pilgu ja
rangete korralduste saatel tulrelvadega tutvust 
teevad.
Tavainimesele võib ju tunduda, et mis seal ikka -
viskad kõhuli, põrutad mõne põmaka ja siis 
vaatad märklaualt, kuidas läks.  Tühjagi! Kõik 
liigutused on paigas ja kindlasse järjekorda pikitud. 
Nende juurde asumine käib valjuhäälsete käskluste
saatel ning mingisugust isetegevuse raasukestki 
siin ei tolereerita. 

Adrenaliinitulvas lapilised kuulevad  rohkem kui korra karmi röögatust: “Näpp päästikult ära!” 
Kui aga lõpuks lubav hõige laskuderahe vallandab ja erutusest pisut värisevate kätega
noored end püsti ajavad, on nende silmades näha sädet, millega võiksjaanilõkke tarvis tuld võtta.

    Ega midagi, laseme tublid laigulised igati väljateenitult naiskodukaitsjate vaaritatud sõdurisuppi sööma 
ning hoiame pöidlaid, et nad oma oskusi vaid rahuajal kasutama peaksid.

Tekst: Üllar Priks
Fotod: Gunnar Teas

Galerii

Kodutütred võistlesid viiendat korda matkamängul "Pruudeni jälgedes".

 

Järjekorras juba viies Kodutütarde võistlusmatk „Pruudeni jälgedes“ leidis sel aastal aset 20. septembril Mulgimaal. Võistlus algas Halliste kooli juurest ja lõppes Karksi-Nuias August Kitzbergi nimelise gümnaasium juures.

Hommikul tundus, et ilm võistlejate poolt ei ole, kuid sellele vaatamata oli seitse 10-14 aastaste kodutütarde  ja üks noorkotkaste neljaliikmelist meeskonda valmis ette võtma umbes 13 kilomeetrise teekonna.

Noorkotkaid esindasid külalised Harju malevast Kose kotkaste rühmast koosseisus Karl Arten Pajusoon, Marti Aaron Pajusoon, Simon Nael, Marten Taidre.

Rajal oli kümme erinevat punkti. Stardis kontrolliti ka varustust. Teekonnal oli vaja pea tööle panna erialamärkidest memoriini lahendades, kus tuli kirja panna kasee, millise erikatsega on tegemist; oli ämblikuvõrk, mis tuli läbida ilma  nööre puudutamata. Kui keegi nööri puudutas, helises kelluke ja kirja läks karistuspunkt. See oli aga võimalik lunastada kätekõverdusi tehes.

Liiklusmärkide punktis pidid noored otsima binokliga metsa peidetud liiklusmärke ja nende nimed kirja panema. Veel oli kaarditundmise punkt, kus pidi kasutama koordinaatide määramise oskuseid, laskmise punktis said noored lasta õhupüssist. Üheks punktis oli vaja tunda Eestit ja panna Eesti kontuurkaardil õige maakonna nimetus õigesse kohta. Puudetundmise punktis pidid võistlejad korjama õigesse ümbrikusse õige puulehe.
Kimmimängu punktis noored üritasid meelde jätta 20 nime, et pärast need enda mälu järgi kirja panna. Üheks punktiks oli ka nimed ja mälestusmärgid, seal pidid nad panema õige inimese või  mälestusmärgi nime õige pildi juurde.
Meeskonnatöö punktis pidid noored lina peal hüpates ja üks lina tõmmates etteantud aja jooksul võimalikult kaugele jõudma. Viimane punkt oli lõpujooks koos väikese takistusrajaga, kus pidi näitama oma võimekust meeskonnatöös. Ühel lõigul oli ka vastutegevus,  kes hoolitsesid selle eest,  et noored oskaksid teel tähelepanelikud olla ja õigel ajal metsa varjuda. Kes piisavalt tähelepanelik ei olnud, pidi loovutama elu.

Seekordne matkamäng oli tähelepanuväärne ka selle poolest, et ükski võistkond ei katkestanud. Järgmisel aastal lähevad kodutütred ja noorkotkad Pruudeni jälgi otsima maikuus.

Tulemused:

I koht: Paalalinna rühm: Marta Liiva, Heili Reena Õsso, Ketriin Animägi, Jete Sala

II koht: Pöial-Liisid: Liisa Reile, Emma Penter, Hanna-Marii Raudsepp, Triin Marleen Taklaja

III koht: Tauno Tilgad (Kuujänesed): Angelia Nicolau Costa, Angeliina Feldveber, Annette-Larissa Piir

Kuujänesed said ka eripreemia vaimuka võistkonna nime eest milleks oli Tauno Tilgad, võistkonna nimi valiti Jakobsoni kooli direktori Tauno Tilk järgi.

Tekst:
Johanna Topolev

Fotod: Kaspar Teas, Gunnar Teas

Galerii

Naiskodukaitse uued liikmed läbisid sõdurioskusi tutvustava kursuse

 

Septembrikuu kolmandal nädalavahetusel kogunesid Harju, Jõgeva, Tallinna, Valga, ja Sakala ringkonna naiskodukaitsjad Sakala malevasse, et läbida naiskodukaitse sõdurioskuste kursus, mis annab igale uuele liikmele esmased sõdurioskused, mis  võimaldavad tal kriisiolukorras tegutseda senisest pädevamalt, ning hulk naiskodukaitsjaid on motiveeritud täiendavalt õppima ja andma oma panuse Kaitseliidu ülesannete täitmisel. 

Juba esimesest hetkest oli tunda elevust ja kerget ärevust – paljude jaoks oli see esimene kord panna selga laiguline vorm, võtta selga kogu varustus ning astuda välja mugavustsoonist. Teooriatunnid Sakala malevas viisid kursuslased sidepidamise, kaardilugemise, relvade tundmise ja varustuse esmaste teadmisteni. 

Kui teooria selge, ootas ees sõit kaitseliidu kastiautos DAF, mis viis kursuslased Väluste harjutusalale. Seal algas tõeline välilaager: kursuslased jagati kahte jakku, valiti jaopealikud ning asuti püstitama jaotelki – see oli esimene proovikivi, mis nõudis koostööd, loovust ja kannatlikkust, seda kõike juba hilisõhtuses hämaruses. Laager püstitatud, koguneti kerghoonesse viimasesse tundi- välioskused. Viimane tund juhatas sisse kuidas ise ja teistega laagriala ja jaotelki jagades toime tulla. Millist riietust valida ja kuidas jaotelgis ööbida, jaotelgi ahjukütmine, valve ja  laagri rutiin ning kateloki kasutamine ja katelokis toidu valmistamine – kõik need tegevused muutsid metsalaagri tõeliseks ellujäämiskooliks ja enamus kursuslasi tegid seda sellisel viisil esimest korda.

Pühapäeva varahommikune vihmahoog ei heidutanud kursuslasi. Laager ärkas varakult, katelokid kolisesid, hommikukohv ja hommikusöök valmis sõbralikus koostöös. Seejärel liikusid kursuslased varjumise ja maskeerimise tundi, kus õpiti kasutama individuaalseid maskeerimisvahendeid. Õpiti, kuidas jääda märkamatuks vastastele ja sulanduda loodusega. Praktilised harjutused maastikul avasid uusi oskusi: kuidas liikuda jaona pidevalt muutuvas looduslikus keskkonnas, milliseid käemärke kasutada, et infot mitteverbaalselt edasi anda.

Kogu kursuse krooniks oli lõpurännak, mille kontrollpunktides tuli näidata sidepidamise oskusi, valmistada katelokil lõunasöök ning püstitada telk ebasoodsates tingimustes. Meeskonnatöö, vastupidavus ja nutikus pandi proovile igas etapis ning sidepunktis edastatud sõnum tekitas kursuslastes arusaamatust ja naerukihinaid. Kõigepealt tuli raadio kokku laduda, siis tuli läbi viia sidekontroll ja seejärel edastama sõnum - „ Heksogeen on urotropiini nitraat“. Keerukas ülesanne sõnumi edastamisel pani kursuslasi parajalt proovile, sõnumi edastamisel võeti appi nato tähestik et korrektne info saaks edasi antud.

Kui kursuslased lõpuks Sakala malevasse tagasi jõudsid, ootas neid soe kohvilaud kringliga ning pidulikult ulatati kätte Sõdurioskuste BVÕ tunnistus – märk sellest, et nad on valmis astuma järgmist sammu naiskodukaitses. 

See nädalavahetus Viljandimaa metsades ei olnud lihtsalt õppus – see oli kursuslastele tõeline eneseületus, mis tekitas huvi ja küsimusi – mis saab edasi? Naiskodukaitse uued liikmed tõestasid, et julgus, koostöö ja tahe õppida viivad sihile ka kõige keerulisemates oludes ning kursuslaste soov on, et edaspidi relvade tundmisele lisaks toimuksid ka laskeharjutused ning kursus ise võiks olla pikem ja põhjalikum.  

Gertu Viiask 

Sõdurioskuste kursuse ülem 

Fotod: Gertu Viiask, Gunnar Teas

Galerii

Karksi malevkonna suvine kohtumine Arvo-Käre talus

23. augustil kogunesid Karksi malevkonna liikmed koos peredega Valgamaale Arvo-Käre tallu, et veeta
ühiselt üks sisukas päev.

Päev algas tutvumisega talu ja piirkonna sõjalise ajalooga. Malevlased said oma silmaga näha II
maailmasõja aegseid kaevikuid ja punkrit. Autentne maastik, kaevikud ja ajaloolised esemed viisid
osalejad mõttes tagasi 1944. aasta lahingupaikadesse.

Lisaks pakuti tegevusi igale vanusele. Proovile sai panna oma osavust nii vibu- kui ka püssilaskmises,
laste lemmikuks kujunes aga kaevikutes seiklemine. Suurima elamuse pakkus ekstreemne sõit
militaarmaastikusõidukiga Kraz, mis suutis läbida ka kõige raskemaid teid ja olusid. Päeva lõpus said
julgemad nautida veel ka sõitu jõe peal.
Karksi malevkonna suvepäev oli täis rõõmu, uusi teadmisi ja elamusi nii suurtele kui väikestele.

Galerii

Tekst ja fotod:
Reet Joosing,
Karksi malevkond