Toimus järjekordne J. Kärneri nimeline laskevõistlus

 

Laupäeval, 11. aprillil leidis Väluste harjutusväljakul aset J. Kärneri nimeline laskevõistlus. 

Individuaalarvestus:

 

1. Ivar Siidirätsep (Sakala) 282 punkti - 16/10; 12/9 (üheksalisi tabamusi oli rohkem ja see tõi võidu)
2. Aleksei Osokin ( Viru) 282 punkti - 16/10; 10/9
3. Juss Leinbock (Alutaguse) 281 punkti

 

Võistkondlik arvestus:

 

1. Alutaguse malev - 1086 punkti
2. Viru malev - 1061 punkti
3. Pärnumaa malev - 1047 punkti
4. Tartu malev - 1011 punkti
5. Jõgeva malev - 991 punkti
6. Rapla malev - 977 punkti
7. Sakala 3 – 916 punkti
8. NKK Sakala ringkond - 883 punkti
9. Läti Zemessardze 27. pataljon - 852 punkti
10. Soome 763 - punkti
11. Sakala 1 - 743 punkti
12. Läti Zemessardze 22. pataljon - 728 punkti
13. Võrumaa malev - 704 punkti

Galerii

Põrgupõhja ja tagasi

 

Ümera ja Kesklinna kotkad jõudsid Põrgupõhja ja tagasi ehk kuidas plaan „teeme ühe rahuliku võistluse“ läks täpselt nii nagu alati.

Kui Kesklinna rühma noorkotkas, linnapoiss Viktor, ning Ümera noorkotkad, maapoisid Ako, Fred ja kapten Aksel 10. aprilli õhtul Sakala malevas kokku said, oli plaan lihtne: sõidame Raplasse, teeme ühe korraliku võistluse, tuleme tagasi.

Selline läbimõeldud, rahulik ja kontrollitud ettevõtmine. Ausalt öeldes juba selle lause kirjutamise ajal oleks pidanud keegi vahele ütlema, et kuule, ära jama.

Algus, mis pani standardi paika

Kell on 20.30, kui Fred saabub ja teatab täiesti rahulikult: „Lapsevanema teatis jäi koju.“
See on hetk, mil esindaja (loe: mina) mõtleb korraks eluvalikute peale. Mitte sügavalt – lihtsalt korraks.

Edasi läheb kõik nagu hästi toimivas süsteemis ikka. Fred autosse tagasi, vanem täidab teatise, allkiri alla ja ongi dokument olemas. Korras.

Siis järgmine kontroll.
„Fred, kus kiiver on?“
„Mul pole.“
„Kas teatasid?“
„Ei.“
Siin on koht, kui kogenud rühmapealik ei karju. Ta lihtsalt ohkab sisemiselt ja võtab varuplaani.
Õnneks on kiiver olemas. Sest kogemus ütleb, et kui midagi on puudu, siis on see tavaliselt täpselt see
asi, mida kohe vaja läheb.

Rapla – kus start on juba omaette võistlus

Kell 22.15 oleme kohal. Registreerimine tehtud, kõht täis (hakklihaga makaronid + ketšup =
võidukombinatsioon) ja siis start.
Raplas ei ole start lihtsalt start. Kell 23.15 süttivad tuled, suits, küünlad, efektid. On selline tunne, nagu
oleksime juba esikoha saanud ja nüüd lihtsalt näitame rahvale, kuidas see käib. Rapla mehed on asja ette võtnud tõsiselt. Väga tõsiselt. Atmosfäär on selline, mil hetkeks tekkis tunne, et oleme eksikombel sattunud kas filmi või finaali. Aga ei. See on alles algus.

Ronimine ehk kes meist tegelikult sporti teeb

Algus on kiire. Siis tuleb ronimine. Kõrgele. Selline konstruktsioon, kus all seistes tundub, et “pole hullu” ja üleval olles mõtled, “miks ma olen selline inimene, kes siia ronib”. Viktor läheb ees nagu oleks see tema igapäevane liikumisviis. Teised tulevad järele. Tõsi, natuke realistlikuma kehakeelega. Ümera rühm on nüüd ametlikult ükssarvikute puudutamise kogemusega. Adrenaliin? Täiesti olemas.

Täpsus, mis eristab tegijat... ja seda teist

Rapla päästekomando hoovis on rokla ja euroaluse slaalom. Pealtnäha lihtne, aga tegelikult selline ülesanne, kus saad kiiresti teada, kui hästi su närvid töötavad. Tehtud. Ilma draamata. (See on juba saavutus.)

Järgmine punkt on esmaabi. See toob kaasa klassikalise „me oleks pidanud seda varem tegema“ momendi.
Kaitseliidu mootorrattur-kuller on „õnnetusse sattunud“. Kõik tehakse õigesti: kõne, stabiliseerimine,
soojendamine. Ja siis keegi taipab: „Tal pidi ju mingi teade olema...“ Järgneb põhjalik läbiotsimine.
Natuke kannatanu „motiveerimist“ ja kuller „meenutabki“. Teade olemas. Aga kood krüpteerimiseks? Aa, selle saab alles 7. punktis. Muidugi. See on see koht, kus mõistad, et iga ülesanne ei lõpe siis, kui sa
arvad, et see lõppes.

Sõlmed ja väike ajalooline kõrvalepõige

Sõlmede punkt. Seasõrg – tehtud. Päästesõlm – tehtud. Kalamehe sõlm – noh... midagi sinnakanti.
Paalisõlm – võib-olla. Surmasõlm – Ako: „Mina tean!“ Kohtunik muigab: „NK käsiraamatus seda pole.
Aga paar sajandit tagasi oskas seda iga timukas.“ Õpikoht: sama sõlm, erinevad nimed.
Siin on see hetk, kus õpetaja minus tahaks märkmeid teha, aga rühmapealik minus otsustab, et jääb niigi meelde.
Ja siinkohal väike sõbralik märkus meie sõlmegurule Sassile: kui juba sõlmi õpetada, siis tasub lisaks
tehnikale selgeks teha ka nende erinevad nimetused. Sest nagu elu näitas, võib päästesõlm, paalisõlm ja
surmasõlm osutuda üheks ja samaks, lihtsalt erineva kõlaga. Sama lugu on jätkusõlme ja kalamehe sõlmega. Muidu juhtubki nii, et poiss teeb sõlme õigesti, aga nimi viib ta hoopis... ajaloo hämaramatesse ametitesse. Hea õppetund, järgmine kord oleme juba targemad.

Öö, raba ja kolm tunnistajat, kes kõik räägivad erinevat juttu 

Lennuõnnetus. Kolm tunnistajat. Kolm versiooni. Alguses tundus, et keegi teeb nalja. Aga siis pandi info kaardile. Ja järsku – loogika! Lennuk on leitud. See on see hetk, kui saad aru, et aju on kasulik tööriist, kui seda kasutada.

Kell on viis ja aeg on arutleda elufilosoofia teemal

Temperatuur on –5 kraadi. Lõke. Väsimus. Ja universaalne tõde: inimesel ei saa korraga igalt poolt soe olla. Kui selg on soe, külmetab nina; kui nina on soe, mõtleb selg oma eluvalikutele. Ja nii tekib grillvorsti tunne.

Lõpuks saabub Kaitseliidu DAF. Kõik ronivad kasti. Vaikus. Ja siis – uni. Selline uni, mida ei sega ei teeauk ega kõrvalistuja õlg.

Põrgupõhi on koht, kuhu jõudes saad aru, et see on alles pool teekonnast. Äratus.
„Kus me oleme?“ „Põrgupõhjal.“ Ja siis puder. See puder ei ole lihtsalt toit, see on elamus.

Droonid ja „mis asi see nüüd oligi?“

Punkris ootas tehnika: juhtmed, ekraanid, koordinaadid. Alguses on täielik segadus. Siis keegi mõtleb.
Siis teine mõtleb ka kaasa. Ja lõpuks tehnika töötab. Siis tuleb taipamine. Kolm telki, kolm masinat, kaks jagu mehi - vastane on kaardil olemas. See on meeskonnatöö kõige puhtamal kujul.

Jalgratas, mis otsustas olla loominguline ja luure ehk kuidas olla enam-vähem nähtamatu

Ratas ei taha käituda nagu ratas. Natuke läheb vaja pusimist, natuke vandumist (vaikselt, sisemiselt,
kasvatuslikult). Ja lõpuks on ülesanne tehtud.

Aga siis tuleb päris ülesanne: rahulik liikumine, vaikus, kannatlikkus, luure, granaat telki, märkamatult.

Kaks tundi hiljem: elus. Ent moonakaste leidsime vaid ühe seitsmest. Olgu. Järgmine kord leiame
rohkem. Ülesanne tehtud. See oli see osa, kus ei ole vaja jõudu, vaid pead.

Kalapüük ja ragulka, kus loogika võidab lihasjõu

Kala püütakse õngega kiiresti. Ragulka ülesande juures tekib geniaalne taipamine: kui kaugust ei ole ette antud, siis saab selle ise valida. Sellised hetked eristavad lihtsalt osalejat ja mõtlejat.

Viimane õppetund: elu ei küsi, kas oled valmis

Finiš on lähedal. 20 meetrit turvatsoonini. Ja siis tabab võistkonda vastutegevus, nii et neli elu kaob
hetkega (sõnad ja mõtted kahjuks ei kannata trükivärvi). See on koht, kus ei aita enam ei tehnika ega
tarkus, vaid lihtsalt... kogemus.

On jäänud veel jõgi, mõistatus ja lõpuspurt ehk lõpp, mis tuleb välja teenida. Jõgi ja paat. Klassikaline
„kits, kapsas ja hunt“ – lahendatud. Lõpus ootab osalejaid seljakoti kaalumine (aitäh, Dr Google), viimane sprint ja... roomamine. Sest miks mitte.

Kokkuvõtteks

Ümera kotkad käisid Põrgupõhjas ja tulid tagasi. Natuke targemana, natuke väsinumana ja kindlasti
ausama arusaamaga sellest, kuidas asjad tegelikult käivad. Ja kui järgmine kord keegi ütleb: „Teeme ühe
rahuliku võistluse...“ Siis me noogutame. Ja pakime varustuse. Sest sisimas me juba teame, et läheb jälle huvitavaks.

Tekst ja fotod: Ahto Alas

Ümera üksikkompanii 5. rühma noored panid end proovile Scoutsrännakul

2. aprillil käisime koos Gregor Reede, Keijo Susi ja Kristo Hendrikuga Kaitseliidu Scoutsrännakul. Olime vormis 2. kategoorias. Kohale jõudes saime numbrid, mille pidime endale külge panema ja mida ei tohtinud enne rännaku lõppu ära võtta. Stardis saime rääkida tegevteenijatega ja kindlasti ka liitlastega.

Rännak kokku oli 30 kilomeetrit, seal pidime kandma vähemalt 15-kilost seljakotti. Nägime rännaku vältel väga palju inimesi ning ka meditsiinimasinad liikusid edasi-tagasi. Tegime joogipunktides ka kergeid peatusi. Rännakul oli ilm suurepärane – päike paistis, ilm oli soe ja tuju hea!

Pärat rännaku lõppu saime omale diplomid. Jätsime uute sõpradega hüvasti ja hakkasime tagasi koju liikuma.

Tekst: Kristo Zujev

Kaitseliidu Sakala maleva auliikmeks nimetati Helir-Valdor Seeder

Helir-Valdor Seeder on Kaitseliidu liige alates 29. juunist 1994. Alates 11. augustist 1997 on ta kuulunud Sakala maleva juhatusse, osaledes aktiivselt maleva strateegiliste otsuste kujundamises ja organisatsiooni arengus. Samal ajal on ta täitnud Sakala maleva pealiku abi ülesandeid ning jätkab selles rollis tänaseni. Tegemist on enam kui veerandsajandi pikkuse järjepideva panusega maleva juhtimisse ja arengusse. 

Lisaks Sakala maleva hüvanguks panustamisele on Helir-Valdor Seeder osalenud Kaitseliidu juhtimises ka riiklikul tasandil. Ta on olnud Kaitseliidu keskjuhatuse liige aastatel 2013–2016 ning Kaitseliidu vanematekogu liige aastatel 2017–2020. Nendes rollides on ta aidanud kujundada organisatsiooni arengusuundi ning toetada vabatahtliku riigikaitse tugevdamist Eestis.

Helir-Valdor Seederi eriliseks teeneks Sakala maleva arengus võib pidada ka seda, et Sakala malev asub täna füüsiliselt just selles asukohas, kus paikneb selle tänapäevane staap ja tagalakeskus. Viljandimaa maavanemana toetas ta otsust, mille tulemusel andis Veterinaarkeskus kaks kolmandikku oma hoonest Sakala malevale kasutamiseks. Samuti oli ta aktiivselt seotud protsessiga, mille tulemusel andis Põllumajandusministeerium hoone ja territooriumi üle Kaitseliidule. Tänu tema järjekindlale tööle ning koostööle Kaitseliidu juhtkonnaga sai Sakala malev endale nüüdisaegse staabi ja tagalakeskuse, mis on tänaseks kujunenud maleva tegevuse oluliseks tugipunktiks.

Samuti oli Helir-Valdor Seederi toetus oluline Väluste lasketiiru arendamisel. Tema panuse ja toetuse tulemusel renoveeriti Väluste lasketiir ning arendati see tänapäevaseks väljaõppekeskkonnaks, mis teenib nii Sakala maleva kui ka laiemalt Kaitseliidu väljaõppe vajadusi.

Helir-Valdor Seederi pikaaegne pühendumus, juhtimiskogemus ning märkimisväärne panus Sakala maleva arengusse on olnud märkimisväärne. Ta on aastakümnete jooksul aidanud tugevdada Kaitseliidu rolli Viljandimaal ning olnud eeskujuks paljudele kaitseliitlastele.

Sakala malev õnnitleb värsket auliiget ja soovib edu edasises Kaitseliidu teenistuses!

Ümera kotkad jälle laagris – seekord kiire, aga sisukas suts

 

Kui keegi arvab, et lühike laager tähendab „natuke molutamist ja varakult koju“, siis Ümera kotkad tõestavad järjekindlalt vastupidist. 28.–29. märtsi laager oli küll ajaliselt kompaktne, aga sisult… ütleme nii, et päevakava oli tihedam kui mõnel täiskasvanul esmaspäeva hommikul.

Ees ootavad Mini-Põrgupõhja retk ja Noorte Kotkaste oskuste laager, kus pannakse paika Sakala maleva võistkond Mini-Ernale – seega oli selge, et naljalt midagi juhuse hooleks ei jäeta. Võtsime ette vanad oskused ja lihvisime need üle.

Kui Ako õpetab, siis saavad ka koordinaadid sõbraks

Alustasime topograafiast. Nooremaid kotkaid juhendas Ako, kes tegi puust ja punaseks selgeks:

• kuidas kanda koordinaate kaardile,
• kuidas võtta asimuuti nii, et sa ei jõuaks kogemata Lätti.

Kui teooria oli selge, suundusime rajale. Ja siis juhtus midagi klassikalist Ümera moodi – kui Ako koos oma noorema venna Atsiga (rühma pesamuna) viimasena startisid, siis… esimeses punktis olid nad juba teistest ees! Selgus, et nad olid selle punkti „ette ära võtnud“. Egas midagi – otsustasime edasi liikuda ühiselt, võttes igas punktis asimuuti ja hinnates kaugusi. Nii sai harjutamisest korraga ka meeskonnatöö ja paras annus nalja.

Õhtu: meditsiin, Anned ja natuke kannatlikkust

Õhtune programm oli pühendatud meditsiinile. Urve oli kaasa toonud lausa neli Annet ehk elustamismannekeeni, mis tähendas, et nüüd ei pääsenud keegi harjutamisest.

Sai selgeks:

• milline on õige südamemassaaži rütm,
• kui tugevalt tuleb vajutada (vihje: rohkem kui arvad),
• ja kuidas panna kannatanu stabiilsesse külgasendisse, ilma et talle lisavigastusi tekitaks.

Harjutamise käigus selgus ka, et Sassil on mure – kui poisid sama hooga edasi „harjutavad“, siis tema õlad seda tempot enam kaua ei kannata. Õnneks Anned pidasid vastu ja teadmised said kõvasti kinnistatud.

Pühapäev: pilk taevasse ja droonid käima

Pühapäeval vaatasime sõna otseses mõttes taeva poole. Päev oli pühendatud droonidele – nii lennutamisele kui ka luurele.

Alguses oli natuke kõhklusi (droon ei ole just kõige odavam mänguasi), aga üsna kiiresti muutus olukord vastupidiseks: enam ei tahetud drooni käest ära anda. Nii põnevaks läks.

Eriline tänu Kaitseliidu Sakala maleva pealikule Andres Lapile, tänu kellele saime kasutada drooni simulaatorit. See andis poistele esimese maitse, mida tähendab FPV drooniga lendamine ja sihtmärgi tabamine. Ütleme nii, et kui keegi arvas, et see on lihtne – siis pärast esimest „virtuaalset vastu puud“ oli pilt selgem.

Ja muidugi – märk peab ju jooksma

Ükski Ümera laager ei möödu ilma laskmiseta. Ees ootavad Sakala maleva meistrivõistlused, seega tuli ka see osa korralikult üle korrata. Sihikud paika, hingamine kontrolli alla ja… Pauk!

Kokkuvõtteks

Kuigi laager oli lühike, sai tehtud rohkem kui mõni arvaks.

• Kaardid ja asimuudid said selgeks
• Meditsiiniharjutused läbi tehtud
• Droonid tõusid õhku
• Sihtmärgid on tabatud

Ümera kotkad liiguvad kindla sammuga edasi – järgmised väljakutsed juba ootavad.

Kui keegi noor loeb ja mõtleb, et see kõlab päris ägedalt siis vastus on lihtne: on küll. Ja meiega võib liituda.

Kohtumiseni järgmises laagris!

Tekst: Ahto Alas

Naistepäev ja kaevikuküünlad – väike tegu, suur abi

Naistepäev on hea võimalus teha midagi head – tänada naisi ning samal ajal koos meisterdada midagi, millel on ka praktiline väärtus. Just selliste ühiste ettevõtmiste kaudu on meie Naiskodukaitse ja noorteorganisatsioonide kogukond juba mitu aastat panustanud Ukraina toetuseks.

Alates 2022. aastast oleme aidanud Ukrainat erineval moel. Valmistanud kaevikuküünlaid, kogunud toiduaineid ning komplekteerinud toidupakke, valmistanud varjevõrke ja aidanud koguda mitmesuguseid vajalikke esemeid, mida sõduritel ja haiglates vaja läheb. Iga kord, kui meie koostööpartner Ukrainasse sõidab, püüame kaasa anda võimalikult palju asju, mida oleme kogunud või ise valmistanud.

Abi ei jõua ainult rindele, vaid ka haiglatesse ja laste juurde. Lastehaiglatesse on saadetud voodipesukomplekte, memmede kootud sokke, salle, mütse ja kindaid ning ka Eesti komme. Noored on samuti panustanud taaskasutusega – nad on sorteerinud oma mänguasju ja saatnud neid Ukraina lastele, et tuua rasketesse oludesse veidi rõõmu. Lisaks on saadetud pehmeid fliistekke ja muud vajalikku, mida rindelähedastes haiglates vaja läheb.

Rindesõduritele on saadetud ka villaseid sokke. Need lihtsad, kuid väga vajalikud esemed aitavad külmadel päevadel ja pikkadel õhtutel sõdurite jalgu soojas hoida. Sageli on just sellised väikesed, kuid hoolivalt valmistatud asjad need, mis annavad raskes olukorras soojust ja tuge. 

2024. aastal tegime koostööd Tarvastu piirkonna ning noorteorganisatsioonide ja Naiskodukaitsega, et valmistada rindelastele jõulurõõmu. Ukrainasse saadeti kokku 203 jõulupakki, mille sees olid pehmed mänguasjad ja Eesti kommid. Need väikesed kingitused tõid lastele kindlasti palju rõõmu ja andsid märku, et neid ei ole unustatud.

Meie üheks suurimaks panuseks on kaevikuküünlad. Neid oleme valmistanud väga palju, kuid täpset arvu, kui palju küünlaid on rindele saadetud, me kahjuks öelda ei oska. Me ei ole keskendunud kogusele, vaid nende vajalikkusele. Kaevikuküünlaid kasutatakse nii suvel kui talvel – nende abil saab sooja teha, toitu soojendada või natuke valgust saada. Kaevikuküünalde valmistamine põhineb täielikult taaskasutusel.

Siinkohal soovime öelda suured tänud kõigile, kes on meie ettevõtmisi toetanud. Iga küünlajääk, konservipurk või villane sokipaar on suureks abiks. Täname Tarvastu Coopi naisi, kes on meid varustanud papiga, ning HansaCandle’it, kes on meie suurim vahaga varustaja, ja meie tegusaid naisi.

Samuti tahame meelde tuletada, et oleme vabatahtlikud ning kogu see panus on tehtud vabatahtlikult – selle eest ei saa keegi tasu. Kõik, mida teeme, sünnib soovist aidata ja anda oma väike panus sellesse, et Ukrainal oleks jõudu edasi võidelda ja loota paremale tulevikule.

Vika Zieds,
naiskodukaitsja ja noortejuht

Metsavendade jälgedes ja jääaugu lävel

 

Möödunud nädalavahetusel, 6.–8. märtsil, kui tavaline surelik veel teki all hommikukohvist unistas, pakkisid Sakala maleva Noored Kotkad oma seljakotid nii täis, et gravitatsioonil tekkis tõsiseid küsimusi. Toimus Nutikate Rebaste ja Abja rühmade ühine erikatselaager, kus õpiti kõike alates lõkke süütamisest kuni selleni, kui märg on tegelikult märtsikuine järvevesi.

Kõik sai alguse reedel Sakala maleva staabis, kus teooriatunnis tehti selgeks, et varustus pole mõeldud ainult seljas kandmiseks, vaid see peab aitama ka ellu jääda. Toimus varustuse kontroll ja esimene rännak, mis oli alles soojendus sellele, mis ees ootas.

Ajalootund jalgades

Laupäeva hommikul muutus asi tõsiseks. Legend viis noored Teise maailmasõja radadele Taagepera lossi lähistele. Kotkad ei marssinud aga niisama – liiguti mööda esiisade ja metsavendade punkrikohti.

Poisid osutusid üllatavalt ettenägelikeks: instruktorite kiituseks võib öelda, et noored ei oodanud õhtuni, vaid hakkasid juba rännaku ajal taskutesse ja kottidesse kuiva süütematerjali krabama. Kes ütles, et oravad on ainsad, kes talvel tagavarasid koguvad!

SERE instruktorid ja gurmee-elamused lõkke paistel

Lilli lähistel laagrisse jõudes võtsid ohjad enda kätte SERE instruktorid Birgit Sang ja Lauri Topolev. Seal algas tõeline „metsakool“: kuidas ehitada varjualust, mis ei kuku pähe, ja kuidas kasutada tööriistu nii, et kõik sõrmed alles jääksid.

Kui päike loojus, algas tõeline tulevärk. Kotkad õppisid lõket süütama meetoditega, mis paneksid isegi kiviaja inimesed kadedusest ahhetama. Ja siis saabus õhtu nael – metsagurmee. Menüüs olid: tuha sees küpsetatud kartul (kerge söelisandiga, aga see ongi tervislik!), ettemääratud vahenditega keedetud muna ning preemiaks paar grillvorsti. Ise tehtud, hästi tehtud! 

Pärast sellist pidusööki tuli aga sisse seada laagrivalve. Kes see muu ikka valvab, et lõke ei kustuks ja mõni kaaslane karu moodi norskama ei hakkaks!

Hommikune suplus (mitte vabatahtlikult, vaid kogemuse nimel)

Pühapäeva hommik tervitas noori esimeste soojade päikesekiirtega ja pärast kiiret motoriseeritud rännakut leiti end RMK Ruhijärve lõkkekohalt. Seal ootas ees nädalavahetuse kõige „karastavam“ osa.

Noortele oli valmis tehtud korralik jääauk. Eesmärk? Saada teada, mis tunne on, kui jää reedab ja sa prantsatad külma vette. Abja päästekomando mehed vaatasid pealt, et keegi päris hülgeks ei kehastuks, ja pakkusid turvatunnet. Õnneks oli sealsamas ootamas soe saunaauto, kus külmunud kangelased taas üles sulatati.

 

Nende noortega võib luurele minna küll – ja kui nad sealt tulevad, on neil taskud kuiva küttematerjali täis ja kartulid sütes küpsemas!

Kogu see seiklus sai teoks tänu Isamaalisele Haridusprojektile ning Abja, Nutikate Rebaste, Halliste ja Kalmetu rühmapealikele. Eriline tänu kuulub Lilli loodusmajale, RMK Ruhijäeve haldajale, Abja päästekomandole, kajastajale Gunnarile ja Kaitseliidu Sakala malevale!

 

Galerii

Fotod: Mariann Asuküla, Kaspar Teas, Gunnar Teas

Traditsioone hoidev vabariigi aastapäeva pidu Viljandis

Teisipäeval, 24. veebruaril hommikul kogunes Kaitseliidu Sakala maleva, Naiskodukaitse Sakala ringkonna, Kodutütarde Sakala ringkonna ja Noorte Kotkaste Sakala maleva esindus Viljandi kohtumaja ette vabariigi aastapäeva tähistamisele. 

Iseseisvusmanifesti luges tänavu ette Viljandi linnavolikogu esimees, Sakala maleva pealiku abi Helir-Valdor Seeder. Seejärel liiguti ühises rivis ja linnarahva toetavate rõõmuhõisete saatel Viljandi Vabaduse platsile. 

Vabadussamba jalamile asetasid mälestuspärjad Sakala maleva, linnavalitsuse, politsei- ja piirivalve ning päästeameti esindused. 

Pidupäev jätkus jumalateenistusega Jaani kirikus ja perepäevaga lauluväljakul. 

Pikka iga ja tugevat tervist, armas Eesti!

Galerii

Fotod: Gunnar Teas, Kaspar Teas

Kolonelleitnant Andres Lapp: olgem täna kõik koos tänulikud vaba Eesti eest

Austatud Viljandimaa Omavalitsuste Liidu esimees, head Viljandimaa Vapimärgi
kavalerid, lugupeetud Riigikogu liikmed, austatud külalised, head kaitseliitlased.
Valmistudes tänaseks kõneks, sirvisin oma paari viimase aasta sõnavõtte Eesti Vabariigi
aastapäevadel. Meenutades tajusin, et oleksime justkui sattunud halva märulifilmi
järgmisse osasse. Meie sõbrad ja liitlased USAst kaaluvad jõu kasutamist Gröönimaal
ja kui see mõte ei tundu enam ahvatlev, siis survestatakse liitlasi tollimaksudega.
Meie liitlased Euroopas, Ungari ja Slovakkia, teevad endast kõik, et halvata Euroopa
pingutusi Ukraina toetamisel ja Venemaa sanktsioneerimisel. Venemaa jätkab
täiemahulist sõda Ukrainas ja homme on selle sõja 1461. päev. Lihtsalt konteksti
panemiseks: selles sõjas on osapoolte peale kokku hukkunud või vigastada saanud
umbes 1,8 miljonit inimest.
Tundub, et maailmakord on paratamatult muutumas ja rahvusvahelistel reeglitel
püsinud korrast on saamas tugevamate ees- ja otsustusõigusel põhinev süsteem. Peame
olema tähelepanelikud, et me mõjusfääride jagamisel nurkadega pihta ei saa. Soovin
omalt poolt meile kõigile mõõdukust ja tasakaalu nende geopoliitiliste väljakutsete
mõtestamises. Ei tohi lasta ennast nendest hirmutada. Ajagem eestlastena ikka Eesti
asja, tasa ja targu, aga sihikindlalt ja ikka parema tuleviku suunas.
Segastel aegadel vajame tugevaid ja tublisid inimesi. Ma tean, et täna siin meie
ümber ja teie hulgas ning ka Viljandimaal laiemalt on palju tegusaid inimesi. Neid,
kes igapäevaselt annavad endast parima, et meie elu edeneks, et meie lapsed
kasvaksid turvalises keskkonnas ka tulevikus. Vahetult ja ehk endalegi märkamata,
panustate te kõik riigi julgeoleku tagamisse. Olgu see laste haridustee toetamine,
kohaliku tasandi teenuste ja vajaduste pakkumine, tervishoiuteenuste tagamine,
tänaval meie turvalisuse eest seismine või ettevõtlusega tegelemine – see kõik
moodustab terviku, mis loob tugeva aluse ja seob meid kui ühine nimetaja. Aitäh
teile selle eest!
Soovin eraldi tänada Kaitseliidu organisatsiooni liikmeid, kaitseliitlasi,
naiskodukaitsjaid, noorkotkaid ja kodutütreid, aga ka noortejuhte ja teie kõigi
lähedasi. Inimesi, kes oma igapäevaste toimetuste kõrvalt on leidnud aega ja
energiat, et panustada meie organisatsiooni ja riigikaitsesse.
Olgem täna kõik koos tänulikud vaba Eesti eest, võimaluse eest ise enda, oma laste
ja riigi tulevikku kujundada. Ma soovin teile kõigile ilusat ja meeleolukat Eesti
Vabariigi 108. sünnipäeva!

Elagu vaba Eesti! Eesti eest surmani!

Sakala maleva pealiku kolonelleitnant Andres Lapi kõne 
23. veebruaril omavalitsuste liidu juhi ja Sakala maleva pealiku vastuvõtul 
Karksi-Nuia kultuurikeskuses

Naiskodukaitsjad külas Päästeametil: kiirus, rahu, professionaalsus ja kriisivalmidus

Sõbrapäeva eel avanes Sakala ringkonna naiskodukaitsjatel suurepärane võimalus piiluda Viljandi päästekomando igapäevatöö telgitagustesse. 

See ei olnud lihtsalt tavaline visiit, vaid põhjalik sissevaade maailma, kus loevad sekundid ja valitseb vankumatu kord.

Ringkäik päästjate "teises kodus"

Praegune päästekomando hoone on vaid kaks aastat vana. See on palju enam kui lihtsalt garaaž – see on päästjate teine kodu, kus ollakse valmis reageerima 24/7. Neil on korraldus häire saabudes ühe minuti jooksul välja sõita.

Seistes keset garaaži kuulsime väljakutse häält – võpatus, ehmatus, mis meie tegema peame. Teisel korrusel avanesid uksed, mees laskus mööda toru alla ja supsti oli juba saabastes ning sõiduvalmis. Distsipliin, kiirus ja sujuvus. See väljakutse oli korraldatud meile näitlikustamiseks, kuid õhus oli tunda pinget ja reaalset valmisolekut väljasõiduks.

 Meie ringkäik viis meid läbi võimsa garaaži ning moodsate bürooruumide ja funktsionaalsete olmeruumide. Mida nägime?

• Nelja päästesõidukit mahutavat garaaži, kuhu on lisatud masinate pesemise ruum. Eks meist enamik on laatadel näinud neid uhkeid sõidukeid, kuid pole osanud või tahtnud vaadata, uurida, millist varustust ja tehnikat need sisaldavad. Kui palju erinevat ja vajalikku!

• Jõusaali, kus hoiavad ennast vormis nii päästjad kui ka kontoritöötajad;

• Mõnusat puhkenurka ja kööki, kus ühiste söögikordade ajal meeskonnatunnet tugevdatakse. Laual oli valmis juba salat. Ja need lõhnad, mis praeahjust hõljusid, kutsusid sööma.

• Vajalikku saunakompleksi, mis on pärast keerulist ja rasket tööpäeva asendamatu. Istud saunalaval, toetad selja vastu puidust seina, viskad leili ja vaadates aknast kaugusesse tööpinged hajuvad.

Puhtus kui professionaalsuse sümbol

Eriti huvitav oli kuulata selgitusi selle kohta, mis saab siis, kui päästjad väljakutselt tagasi tulevad. Meie oleme harjunud nägema päästjaid ja nende tehnikat alati värske ja puhtana – see ongi märk professionaalsusest. Kuid selle taga on põhjalik ja süsteemne töö:

• Sõidukite pesu: pärast igat väljasõitu puhastatakse masinad, et sool, pori või põlengujäägid tehnikat ei kahjustaks.

• Varustuse hooldus: iga voolik, liitmik ja tööriist kontrollitakse ning puhastatakse enne, kui see uuesti oma kohale asetatakse. Vajadusel vahetatakse, kuivatatakse varustust.

• Päästjate "suurpuhastus". Päästetöödel puututakse sageli kokku mürgise suitsu ja saastega. Seetõttu on komandos eraldi kord ja ruumid päästjate riiete vahetuseks ning pesuks. Määrdunud vormiriided lähevad kohe spetsiaalsetesse tööstuslikesse pesumasinatesse, et vältida mürkainete levikut. Seega peavad päästjatel olema mitmu komplekti rõivaid, et uueks väljakutseks kohe jälle valmis olla.

Päästja Toomas Salumäe (pildil) jutust jäi kõlama: „Kõige tähtsam on alati elu. Olgu selleks päästjate enda turvalisus, päästetav või hoopis auto eest läbi lipsav inimene. Seda on meil kõigil ainult üks.“

Õppeklassis pandi proovile meie teadmised

Pärast ekskursiooni suundusime õppeklassi, kus tõsisemad teemad muudeti põnevaks ja mänguliseks. Keskendusime elanikkonnakaitse õppele ja rakenduse "Ole valmis!" võimalustele. Igava loengu asemel tutvustas lõuna päästekeskuse ennetuspartner Tea Raidsalu põnevaid mänge, et seeläbi teadmisi omandada.

•  Kriisivalmiduse bingoloto – kes meist on kodus kõige paremini ette valmistunud? Bingoloto kaudu käsitlesime mänguliselt erinevaid kriisivalmiduse osi mõeldes kaasa oma koduste varude ja teadmiste üle.

•   Viie punkti mäng: Nutikas ja kaasahaarav ülesanne, kus tuli ruumi peitunud viiele küsimusele vastused leida Ole valmis! äpist. Kõik vastused koosnesid numbritest, mille alusel moodustunud koodi abil sai avada põneva salalaeka, kust sai endale väikse kingituse.

Suur tänu võõrustajatele sooja vastuvõtu ja hariva õhtu eest! Nüüd oleme jälle sammu võrra teadlikumad.

Tekst: Evelin Laanemäe

Fotod: Gunnar Teas

NK Sakala esindus Valgel Välgul ehk kuidas Rootsi kuninga suuskadel sõjas käidi

 

Kui Noorte Kotkaste Sakala maleva esindus asus teele NK Valgamaa korraldatud võistlusele Valge Välk, ei osanud keegi arvata, et ees ootab mitte ainult patrullvõistlus, vaid ka ajarännak. Täpsemalt: rännak eelmisse aastatuhandesse.

Varustus otsekui ajalooõpikust

Noored said malevast kaasa suusad. Rootsi omad. Puidust. Tõenäoliselt kuningliku armee ladudest. Suusad, mille vanus oli suurem kui kogu esimese võistkonna eluaastad kokku.

Suusad iseenesest ei olnud halvad – puit, metall ja väärikus olid alles. Aga nahast suusaklambrid… need olid otsustanud, et 75-aastane teenistus on piisav. Ja nad andsid sellest teada väga selgelt ning väga kiiresti.

Esimene võistkond – grenaderid Ümerast

Esimese võistkonna koosseisu kuulusid noorkotkad Ako, Aksel ja Sebastian NK Ümera rühmast ning Viktor Kesklinna rühmast.

Esimene suusaklamber purunes juba starti astudes. Siinkohal suur tänu Valgamaa maleva korraldajale, kes ulatas meile varuosa ja ütles rahulikult: „Tagasi tahan. Ühes tükis.“

Nii see seiklus algaski. Juba esimesse kontrollpunkti jõudes olid umbes veerand sidemetest oma ajaloolise rolli täitnud ja kasutuskõlbmatuks muutunud. Edasi liiguti klassikalises Rootsi grenaderi stiilis: suusad vapralt õlal, pilk kauguses.

Hoolimata sellest võisteldi edasi. Näidati teadmisi politseipunktis, detektoriga otsiti miine ja liiguti sihikindlalt punktist punkti.

Paraku tabas võistkonna kaptenit Akslit kõige karmim katsumus. Ühel liinialusel alal vajus ta kolm korda läbi jää põlvini vette. Kontrollpunkti jõudes olid saapad ja püksid allpool põlvi nagu keskaegne raudrüü.

Tund aega bussis maksimaalsel soojusel suutis püksid küll pehmeks teha, kuid saapad jäid endiselt… iseloomukaks. Sellegipoolest läksid kõik poisid koos ülesannet täitma ja tegid see edukalt. Kahjuks oli Akslil raudrüü peagi tagasi ning raske südamega tuli kapten maha jätta. Juhtimise võttis üle Ako.

Teine võistkond – 8-jalad Karksi-Nuiast

Teise võistkonna moodustasid 8-jalad Karksi-Nuiast. Nende jaoks oli see üldse esimene võistlus. Poisid olid küll noored ja rohelised, aga vaprad. Kuigi nad ei jõudnud kontrollpunktidesse õigel ajal, ei jätnud nad rühkimist. Naer ja rõõmus meel ei kadunud kordagi, hoolimata sellest, et suusad olid peaaegu kaks korda pikemad kui kandjad ise.

8-jalgade noorkotkaste jaoks olid suurimad õppetunnid kaardilugemine ja liikumine talvisel maastikul. Kahjuks võttis vastutegevus enne öist puhkepausi neilt viimase „elu“ ning nad pidid katkestama. Kui esindajad nende juurde jõudsid, oli teotahe ja hea tuju siiski alles.Esimese talvise võistluse kohta 13-aastastele – väga kõva tulemus.

Jätkavad ainult kangemad

Esimene võistkond jätkas kolmekesi. Vastase luurepatrullid seljatati edukalt, kuid kiirel eemaldumisel kaotas Viktor ühe suusa. Põhjus oli lihtne ja ajaloohõnguline: klambrid olid vanemad kui tema vanaisa. Kuna suusk on kohustuslik varustus, tuli minna tagasi ja loovutada üks „elu“.

Puhkealasse jõudes ootas noormehi väike puljong, kuivad sokid, varustuse kohandamine ja kolm tundi tukkumist jahedas bussis. Hommikune äratus meenutas juba Kardemoni linna röövleid: „Kus mu sokid on? Kus mu saapad on? Alles eile olid nad siin…“ Kuivad sokid jalga ja jälle rajale.

Paraku ei pea ka ajaloost pärit museaalivääriline varustus igavesti vastu. Umbes seitse kilomeetrit enne lõppu jäi Sebastian lõplikult oma suusasidemetest ilma. Esimene kõne esindajatele: „Katkestame.“

Kohale jõudes ja peakohtunikuga suheldes selgus, et võistkond võib jätkata kahekesi. See hetk, kui Ako ja Viktori silmad särama lõid, oli kõnekas. Seitse kilomeetrit lõpuni – ja nad saavad jätkata.

Sebastian seisis kõrval, nägu lumivalge, iga karv härmas. Temast on mees saamas.

Finaal – lahingpaar

Noorte Kotkaste Sakala esindus lõpetas võistluse lahingpaarina. Mitte neljaliikmelise meeskonnana, aga lõpetas. Ja see oli seda väärt.

See ei olnud lihtsalt võistlus.
See oli ellujäämisõpe, ajalootund, iseloomukasvatus ja etnograafilised välitööd suusanduses. Noored olid vaprad. Naer ei kadunud. Tahe ei kadunud.

Loodame ainult, et järgmisel korral on varustus sellest sajandist. Iseloomu võib kasvatada igas olukorras, aga suusasidemed võiksid siiski ajalooraamatust rajale kaasa mitte tulla.  

Ahto Alas
NK Sakala Ümera rühmapealik

Fotod: Ahto Alas ja Elerin Öövel (2)

Kärstna lahingu mälestusmäng – 33 aastat traditsioone ja tegutsemisrõõmu

Kärstnas toimus juba 33. korda Kärstna lahingu mälestusmäng – sündmus, mis ühendab ajaloomälu, noorte aktiivsuse ja kogukonna koostöö. 

Enne matkamängu starti süüdati küünal Kärstna Vabadussõja mälestusmärgi juures, et austada neid, kellele see päev on pühendatud.

Tänavuse mälestusmängu peakorraldajad olid Noorte Kotkaste rühmapealikud Antonina Eek ja Ebe Õnne.
Ilm oli noorte poolt ning kuigi haiguse tõttu jäi võistlusest eemale kaks võistkonda, startis rajale siiski 7 tiimi – 3 Noorte Kotkaste ja 4 Kodutütarde esindust.

Rajale jagus põnevaid ja tegusaid kontrollpunkte, mille eest hoolitsesid Mustla päästekomando, Viljandi politseijaoskonna abipolitseinikud, Halliste jahiselts, Kaitseliidu Sakala malev, samuti vanemad noorkotkad ja kodutütred. Päeva keskel hoidis kõhud soojas ja täis tublid naiskodukaitsjad, kes pakkusid kuuma suppi – suur aitäh!
 
Punktidest natuke lõbusamalt ka.
 
Päästepunkt oli tõeline hitt – noored said tunda end päris päästjatena ja panna proovile oma oskused.
Politseipunktis tuli „suusad alla panna“ ja katsetada, kuidas on liikuda politsei varustuses – nii mõnigi sai uue austuse ameti vastu.
Jahimeeste punktis pandi proovile looduse tundmine: milline jälg kuulub metsseale ja milline rebasele? Noored üllatasid heade teadmistega.
Kodutütarde ja noorkotkaste ühises punktis prooviti ära tunda Eestis talvituvaid linde. Noorte Kotkaste punktis pääsu ei olnud – lõke tuli põlema saada etteantud vahenditega ja nutikust kulus omajagu.
Kiire tagasiside põhjal osutusid noorte lemmikuteks Kaitseliidu Sakala maleva takistusrada ja täpsusviske punkt.
Rajale kaasa antud magamiskott leidis aga väga praktilise kasutuse Naiskodukaitse meditsiinipunktis, kus tuli „kannatanu“ soojas hoida ja kelgu peal abi juurde toimetada.
 
Tulemused, mis väärivad eraldi esiletõstmist:
Kodutütarde arvestuses saavutasid esikoha Jakobsoni rühma kodutütred (Karmen Roht, Lenna Lahesalu, Laura-Ly Kurson ja Eleanor Käomägi)
 
Noorte Kotkaste arvestuses tulid võitjaks Nutikate Rebaste rühma võistkond 4 (Veli Pettai, Kristjan Ruudi Alle, Paul Lind ja Raimo Tulp)
 
Korraldajad tänavad südamest sündmuse jäädvustajat, Kärstna mõisaprouat, rajameister Taivarit, ajaloolast Jürit ning loomulikult kõiki osalejaid ja abilisi, kes tegid selle päeva võimalikuks. Just tänu teile elavad traditsioonid edasi ja noorte silmad säravad rajal! 

Tekst: Ebe Õnne,
Noorte Kotkaste Sakala maleva instruktor
Fotod: Gunnar Teas

Galerii 

Tähistades Tartu rahulepingut, hoides Eesti tulevikku

Tänavu möödub Tartu rahulepingu sõlmimisest 106 aastat.

2. veebruaril, Tartu rahu mälestuspäeval, peatume hetkeks, et meenutada kokkulepet, mis kinnitas Eesti õiguse olla vaba ja iseseisev. Tartu rahu ei olnud ainult dokument – see oli usk tulevikku, julgus seista oma maa ja rahva eest ning vastutus hoida seda pärandit elavana. Mälestades toonaseid tegijaid, võtame endale kohustuse kanda edasi rahu, õiglust ja hoolimist, mis hoiavad Eestit tugevana ka praegu.

Austust avaldati Vabadussõja mälestusmärkide juures üle Eesti ja mõistagi ka Viljandimaa eri nurkades.

Kaitseliidu Sakala maleva pealik kolonelleitnant Andres Lapp asetas pärja ja küünla Viljandi Vabaduse platsil Vabadussõja ausamba jalamile. "Soovime Sakala maleva poolt tunnustada ja mälestada neid kangelasi, kes jätsid vabaduse eest oma nooruse, tervise ja paljud ka oma elu. Need inimesed on loonud tingimused, et Eesti riik saaks sündida. See on meie privileeg elada vabas Eestis. Igavene au neile!" rääkis Lapp.

Ühiseks meenutushetkeks koguneti ka Laidoneri ratsamonumendi ja kapten Irve mälestuskivi juurde ning Vabadussõjas langenute kalmistule.

Galerii