Juba mitmendat korda osalevad Sakala noored Valga maleva korraldatud Väledal Jänesel. Eelnevatel aastatel on esindajad aega parajaks teinud samas linnas, kus võistlus toimub, vaadates vaatamisväärsusi või poodides kolades, kuid see aasta oli võimalus end proovile panna ka noortejuhtidel.
Kui üleskutse kirjakasti laekus, saatsime info rühmadesse laiali. Ei olnud vaja kaua oodata, kui noored juba reageerisid. Registreerisime Tarvastu rühmad võistlusele ja alustasime koondustel ettevamistustega. Lugedes hoolikalt võistlusjuhendit, jäi silma kutse noortejuhtidele, aga see jäi sinnapaika. Vahetult enne võistlustele registreerimise lõppu hakkas noortejuhtide üleskutse mind painama ja kirjutasin Tarvastu juhtidele ja toetajatele, kes oleks valmis minuga rajale tulema.
Kuna mulle ei meeldi niisama passida, siis see oli hea võimalus end võistlusele kirja panna ja hakata uuesti treenima ning loomulikult vahva seltskonnaga mõnusalt aega veeta. Kirjutasin esimesena endisele Tarvastu kodutütrele ja Tarvastu Tõhvide pealiku abile Gerlile, mida ta sellest mõttest arvab. Kui teine meeskonnaliige oli leitud, võtsin sihikule Tarvastu Tõhvide rühmapealiku Risto. Teda pidin väheke moosima, aga vastus tuli küllaltki kiiresti, sest ka tema poisid olid rajal ja eeskuju peaks ju näitama. Neljandaks meeskonnaliikmeks kutsusime Tarvastu jaoskonna naiskodukaitsja ja endise Tarvastu Taevavõtme liikme Loretta. Kodutütrena käis Loretta oma meeskonnaga Smurfiinad palju võistlustel ning tema teadmised ja kogemused on märkimisväärsed.
Kuna äsja said tehtud noortele vormide taotlused, siis võistlusele said nad panna oma rohelise metsavormi. Noortele väga meeldivad metsavormid, sest need näitavad ühtekuuluvust. Tähtis on see, et noored oskaksid vormi õigesti kanda ja teaksid vormikandmise eeskirja.
Kuna pühapäeval oli ka munadepüha, siis soovisime üksteisele vahvat munadepüha ning teel Otepääle vahetati infot, kuidas keegi pühi pidas ja mida veel õhtul plaanitakse.Otepää Noortekeskuse juurde jõudes tervitasid meid päike ja palju noori, kes samuti olid tulnud matkamängule. Registreerisime võistkondade kohaloleku, peeti avakõne ja võistlus sai avatud.
Kaardile oli märgitud erinevad punktid, esimene number tähendas, mitu punkti see kontrollkoht väärt on. Kaugemad punktid andsid rohkem punkte ja finišile lähemal vähem. Tegime oma liikumise strateegia, kuidas punkte hakkame võtma. Kaardilugejaks sai meil Risto, kes on ka endine koormusmatkaja ja saab suurepäraselt hakkama erinevate kaartidega. See tähendas, et ka käske jagas meil ainuke mees meeskonnas. Kuhu suuna võtsime, sinnapoole punuma panime.
Punkte oli 50 ja aega selleks anti 2 tundi ja 30 minutit. Peale seda hakkasid jooksma juba karistuspunktid, kui hiljaks jäid. Kuna meie eesmärgiks oli rada läbida ja võtta nii palju punkte kui jõuame, ei olnud siht võita. Kuna inimesele on ikka võitlushimu omane ja meeskonnas olid kõik endised matkajad ja võistlejad, siis see kõik muutus.
Hakkasime arvestama ajaga, liikumiskiirus läks kiiremaks, punktide võtmine muutus olulisemaks, et vastused oleksid kindlalt õiged jne. Seega asi läks ikkagi võistluseks. Kuna punkte oli päris palju, siis otsustasime, et osa punktid võtab meist kõige kiirem joostes. Meie meeskonna kiireim oli Loretta, keda vahepeal Risto toetas.
Kaart oli orienteerumiseks, aga kõik muu käis läbi äpi. Jõudes punktist umbes 50 meetri kaugusele, sai valida vastuse ning selle ära kinnitada. Küsimused olid tehtud selliselt, et vastuse sai leida kohapealt, kas lugedes infotahvlit, majalt mingit daatumit või mis kujuga on maja akna kohal olev väike aken. Kõik küsimused olid vahvad ja see andis päris toreda ülevaate Otepääst. Meile jääb meelde punkt, kus küsiti, mitu astet on redelil. Esimese kuuri küljes oli 11-astmeline redel, aga tegelikult oli vaja tänava lõpus oleva kuuri küljes oleva redeli astmete arvu, 13. Kes küll teeb 13-astmelise redeli, see ju ebaõnne number! Kuna meie vastuseks läkski 11, siis see oli ainus punkt, kus me panime täiega puusse. Kirumine: “Kuradi redel!” käis läbi ülejäänud teekonna. Nüüd on meil oma meeskonna nali, et ei oska kaarti vaadata ja vale kuuri seinal oleva redeli astmeid lugesime.
Lõpetasime oma võistluse paarkümmend minutit enne lõpuaega. Lipuplatsil olid pingid, kus mõnusalt maha istusime ja maitsvaid saiakesi sõime ja kosutavat morssi jõime. Hea oli istuda, oli tunda, kuidas jalad tuld lõid, aga parim tunne on see, kui oled midagi ära teinud. Meie saime oma võistluse lukku panna ja olime rahul, et matkamängust osa võtsime. Parim aeg oma noortega, rühmajuhi abiga, rühmapealikust mehega ja naiskodukaitsjast tütrega!
Finišeerides ootasid meid ees juba meie Sakala KT tüdrukute võistkond koosseisus Kirtel Salundi (meeskonna juht), Ronja Zieds, Rosali Lepp ja Gerty-Ly Soobel. Uurisime, kuidas võistlus meeldis, kuidas nad hakkama said. Noored olid rahul ja rõõmsad. Kuna selline võistlus oli meeskonnale esmakordne, siis said nad väga hea kogemuse võrra rikkamaks.
Nähes, kuidas teised tunnustatud saavad, oli pisike mõru maik ikka suus, aga kuulsin, kuidas omavahel vesteldi, et järgmine kord teeme paremini!
Poiste võistkond finišeeris vahetult enne aja lõppu. Nähes meie Sakala NK meeskonda, hõiskasime ja tervitasime neid, et nad on tublid, et aega jõudsid. Ka poiste meeskonnale rada ja võistlus meeldis. Hakati kohe arutama punktides olevaid ülesandeid, et kui vahvalt need tehtud olid ja tundub, et meenutamist jätkub neil pikemaks ajaks. Sakala NK meeskonda kuulusid Madis Õmblus (meeskonna juht), Sten Kaspar Soobel, Johan Eerik Lepp ja Kaspar Kõva.
Noortejuhid, kui antakse võimalus osaleda koos noortega, siis osalege! Igakord see pole muidugi võimalik, aga võimalusel ikka, sest sellest, mida teised malevad/ringkonnad on loonud, on hea šnitti võtta ka omas malevas. Meie juhtidel haudub plaan, et sama formaat tuua ka meie valda ja malevasse ning pakkuda selle teostust noorteprojektiks neile, kes hakkavad taotlema esimest järku või on selle poole teel. Vahva seiklus! Aitäh, Valga, et ikka ja jälle kutsute oma vahvatele matkamängudele!
Tekst ja fotod: Vika Zieds
