Koostööpartnerid annetasid Sakala malevale akupangad

 

Augusti alguses sai kulminatsiooni järjekordne koostööprojekt, mille osapooled olid Vestman Grupi ettevõtted, Viljandi Rotary Klubi ja Sakala malev. 

Kui möödunud aastal annetasid samad ettevõtjad koostöös Rotary klubiga malevale droone, siis sellel aastal toetati malevat akupankadega. Nimelt annetasid koostööpartnerid malevale viis suure mahutavusega akupanka, mis on hädavajalikud maleva üksuste juhtimisvõimekuse tagamiseks just sellistes olukordades, kus tavapärane elektrivarustus puudub või on katkenud. 

Lisaks on see võimekus kasutatav häda- või kriisiolukorras laiemalt, maleval on võimalik neid seadmeid vajadusel laenata omavalitsustele või nende allasutustele. Kui mingil põhjusel on kusagil sellist toetust vaja, siis malev on kindlasti valmis abistama. 

Suure mahutavusega akupank on hea alternatiiv generaatoritele ja sellel on loomulikult oma spetsiifilised eelised tavapärase generaatori ees. Kui tavaolukorras ei ole see väga oluline, siis Kaitseliidu vaatenurgast on vast kõige olulisem, et akupank ei kiirga soojusenergiat ega tekita müra.

Sakala maleva pealik kolonelleitnant Andres Lapp kiidab toetajaid ja on siiralt tänulik, et leidub initsiatiivikaid inimesi ja ettevõtjaid, kes maleva tegevusse panustavad. 

Pealiku sõnul ei olegi küsimus niivõrd riigi rahakoti paksuses vaid pigem selles, et kõiki vajaminevaid vahendeid võib olla teinekord bürokraatlikel põhustel vaevaline, keeruline või ajakulukas soetada. Lõpetuseks lisab pealik, et sellistest detailidest moodustub tugev tervik: "Teineteise toetamine, usaldamine ja aitamine tagab selle, et Viljandimaa on tervikuna kriisideks paremini valmistunud!"

Noored nautisid suvelaagrit

8.–10. augustini kogunesid noored ja juhendajad Viljandimaal Paistu kooli, et veeta kolm tegusat ja meeldejäävat päeva laagris. 

Ilm soosis ettevõtmist ning rõõmsas meeleolus alustati laagri sisseseadmisega: telgid leidsid oma koha, asjad pakiti lahti ja ühiselt korrati üle olulisemad ohutusnõuded, et kõigil oleks laagris turvaline ja muretu olla. Pärast kosutavat lõunasööki toimus laagri pidulik avamine, kus kõik said ennast tutvustada ja meeleolu loodigi sõbraliku ja ühtse meeskonnana.

Juba samal pärastlõunal algasid esimesed töötoad, mis panid proovile nii oskused kui ka loovuse. Mängiti lõbusat lambamängu, meisterdati lippe ja õpiti tantsusamme, mida juhendas Artjom Jaskevitš. Paljud noored said tantsuõppes esimest korda proovida ühist koreograafiat ning nautisid muusika saatel liikumist. Õhtusöögi järel jätkusid töötoad ja õhtu poole hakati valmistuma järgmise päeva õhtuseks “Mini Eurovisiooniks”. Selle suurejoonelise etteaste korraldasid Heleriin Laanemäe ja Johanna Maria Topolev, kellel on eesmärk sooritada oma Kodutütarde esimese järgu katse.

Teisel päeval, pärast hommikusi toimetusi ja hommikusööki ootas kõiki sõit Ahimäe karjääri. Seal toimusid põnevad töötoad, mis pakkusid igale osalejale midagi huvitavat. Saadi proovida drooni õpituba, Tai poksi, vibulaskmist ning ka laskmist püssist, mis tekitas noortes suurt elevust. Lisaks panid osalejad proovile oma koostööoskused meeskonnamängudes ning said teadmisi veeohutusest, mis on laagrielus ja välitegevustes väga vajalik. Päev möödus vaheldusrikkalt ja andis kõigile uusi kogemusi ning enesekindlust.

Õhtuks naasti Paistu kooli, kus peale õhtusööki oli aeg valmistuda kaua oodatud “Mini Eurovisiooniks”. Noored astusid lavale etteastetega, kus jagus nii muusikat, tantsu kui ka loomingulisust. Erilise elamuse pakkus ühistants, mida hakati õppima juba esimesel õhtul – see tõi kõik osalejad kokku ja lõi laagris ühtse meeleolu. Pärast etteasteid jätkus disko.

Kolmandal ehk viimasel päeval ootasid laagrilisi veel mõned õpitoad ja mängud, et energiat ja meeskonnavaimu viimase hetkeni hoida. Toimus riviõpe, kus harjutati täpsust ja distsipliini, ning NATO ja metsa mängud, mis panid proovile nii osavuse, julguse kui ka koostööoskused. Seejärel söödi ühiselt lõunat, asuti laagrit kokku panema ja korrastati ala, et jätta paigale sama ilus ilme kui saabudes.

Laager lõppes pidulikult, meenutati möödunud kolme päeva säravamaid hetki, jagati tunnustust ja tänusõnu nii osalejatele kui ka korraldajatele. Kõik said kaasa mälestusi, uusi teadmisi, sõpru ja kogemusi, mis jäävad kauaks südamesse.

See kolmepäevane seiklus oli täis rõõmu, õppimist ja koostegemisi. Iga päev pakkus midagi uut ja põnevat ning ühised hetked lõid tugeva laagritunde, mille nimel tasub ikka ja jälle kokku tulla.

Tekst: Heleriin Laanemäe

Fotod: Anete Mozgovoi, Gunnar Teas

Galerii

Viljandimaal Välustes toimus sõduri baaskursus

 

Lõuna maakaitseringkonna järjekordne sõduri baaskursus leidis aset 10 päeva jooksul Sakala maleva vastutusalas ja Väluste lasketiirus.

Tihedad õppimist ja harjutamist täis päevad pakkusid väljakutseid nii instruktoritele kui ka õppuritele. Instruktorid hindasid, et õppurid olid väga positiivselt meelestatud ning andsid tagasisidet, et harjutusteks oli loodud realistlikud olukorrad, mis panid end pingutama ja aitasid tavarutiinist välja tulla.

Sakala maleva noored kaitseliitlased Kristo Hendrik ja Kristo Zujev jäid õpituga väga rahule, sest instruktorid olid väga head, seletasid arusaadavalt ega kahelnud endas - tõelised oma ala professionaalid.

"Meeldis see, et oli varem õpitu kinnistamist ning sai harjutada liikumisi, mida varem polnud teinud. See oli positiivne, et rühmas tekkis tugev omavaheline side, kõik toetasid üksteist ja vingumist polnud," rääkis Kristo Hendrik.

Kristo Zujev on kaitseliitlaseks sirgunud noorkotkast ning tõdes, et niimoodi on kergem organisatsiooni tulla, kui juba on olemas mingid oskused ja teadmised.

Kolmeaastase kaitseliitlase staažiga Evelina Nagibina tuli kursusele Võrumaa malevast. "Meid ikka testiti siin korralikult! Pioneeri õpe oli väga huvitav. Õppisime, kuidas valmistada süütlit ja kuidas granaati visata," sõnas ta. Nagibina on varem tegutsenud kodutütrena ning astus Kaitseliitu isa eeskujul. 

Põlva malevast olid kursusele tulnud Mihkel Sabre ja Priit Lees ning Põlva ringkonna naiskodukaitsja Ronja Tork. Kaheaastase naiskodukaitsja staažiga Tork sõnas, et siinne õpe oli talle pigem teadmiste kordamine ja kinnistamine. "Väga kahju on siit nüüd tagasi tsiviilellu tagasi pöörduda," ütles ta.

Mihkel Sabre on Kaitseliidus tegutsenud kolm aastat ning kommenteeris, et kursusel polnud talle eriti meelt mööda klassis istumise tunnid. "Aga päevad metsas - need meeldivad väga!" 

Priit Lees astus Kaitseliitu tänavu jaanuaris ning saigi end korralikult proovile panna. "Kuna ma seni olen olnud suhteliselt hedonistlike eluviisidega, siis soovisin riigikaitseliste põhitõdedega tutvuda ning alustasingi siin põhimõtteliselt nullist, aga kursusel polnud midagi rasket, ma nautisin seda, see oli mulle nagu puhkus!" rääkis Lees. "Kõige rohkem õppisin ma taktikalist liikumist ja sain aru, et kui inimesed liiguvad ühtse arusaama järgi samas suunas, siis asjad juhtuvad ja kõik toimib," arutles ta.

Tartu malevast Tamme malevkonnast osalesid kursusel Mattias Kärema ja Maiko Mathiesen. Mattias Kärema hinnangul on sellist kursust väga vaja ja võrdles, et sellesse kümnesse päeva oleks nagu väga oskuslikult kokku pakitud kogu kaitseväes õpetatav. "Kõige tähtsam on õppida ja õpetada inimestele koos tegutsemist, meeskonnatöö on ülioluline, siin tuleb oma isekus kõrvale jätta. See hoiak ja oskused pole mitte ainult Kaitseliidus olulised, vaid ka elus üldiselt," arutles Kärema ja lisas, et see kursus oli põhimõtteliselt nagu teraapia.

Maiko Mathieseni sõnul loob see kursus suurema silmaringi sellest, mis on kaitsmine ja omamoodi enesekindlus ning see kõik tuleb tsiviilellu kaasa. "Sõdur peab suutma valves olla. Sõdur peab oskama taluda seda aega, mil ei ole midagi teha. Sõdur peab suutma olla stressis, sest plaanid muutuvad, ta peab liikuma ühest kohast teise, sest sõda on ju selline. Ja siinsed instruktorid oskasid seda kõike meile edasi anda," rääkis Mathiesen.

Valgamaa maleva liige Gabriel Pruks on organisatsioonis olnud vaid viis kuud, kuid juba leidis tee kursusele. Põhjus, mis Kaitseliitu tulla on tal selge ja lihtne: "Mulle meeldib Eesti riik!" Kursuse kohta jagus tal palju kiidusõnu. "Mulle meeldis, et oli loodud olustik nagu me oleksimegi rindel. Me olime väsinud ja magamata, ei teadnud, mis edasi juhtuma hakkab, toimetasime kogu aeg oma füüsiliste võimete piiri peal. Uskumatu, aga me õppisime sellises olukorras väga palju. Instruktorid õpetasid meile palju rohkem, kui nad oleksid pidanud, aga nende soov oli, et me oskaksime reaalselt asju teha." 

Galerii

Grupifotod

Üksikkompanii Ümera pidas juubeliväärset õppenädalavahetust

Augusti esimesel nädalavahetusel leidis aset järjekordne Ümera ükiskkompanii traditsiooniline õppenädalavahetus, mis oli järjekorras juba viies. 

Major Marek Susi meenutas, et kord tuli üldkoosolekul arutusele, et võiks kord aastas kindlal kokkulepitud ajal kokku saada ning oma oskusi harjutada ja midagi uut juurde õppida,. "Ootasime, et see oleks Ümera liikmete miinimumpanus," täpsustas Susi.

Läbi aastate on õppenädalavahetuse kandev roll olnud laskmine ning Susi sõnul on eesmärk, et kõikidel liikmetel oleks oma relv, see oleks sisse lastud ja kõik oskaksid relva vajadusel kasutada.

Varasematest õppenädalavahetustest on Susile meelde jäänud pioneeriõpe, sihtmärkidele suunamine ja demineerimine. Missugused võiksid olla õppenädalavahetused viie aasta pärast, on praegu küll raske ennustada, kuid Susi tõdes, et laskmise harjutamine ei tohiks kuskile kaduda. "Kuigi laskmise roll muutub marginaalsemaks, ei kao see kuskile, sest relva käsitseda ja ennast kaitsta osata võiks küll igaüks!"

mjr. Marek Susi ja UGV

Seekordse õppenädalavahetuse peamine suund oli drooniõpe ning Marek Susi roll oli tutvustada ja õpetada UGV rolli sõjaolukorras. UGV-d on mehitamata maismaadroonid, mille tootmine on maailmas sisse saanud suure hoo. Susi juhitavas ettevõttes valminud droonid on maailmas ilmselt ainsad, millel on topeltjuhtimissüsteem, mis tähendab, et drooniga saab sõita nii kaugjuhtimise teel, kui ka sellel istudes. Enamik tänapäevaseid droone on diiselhübriidid, mis on kaalult üpris rasked, ning on ka kergemaid elektrilisi. 

UGV-sid kasutatakse praegu Ukrainas lahingutes ning need on end keerulistes ilmaoludes hästi tõestanud. 

"Inimese roll lahingkontseptsiooni planeerimises väheneb oluliselt, saab anda ülesande ning AI mõtleb välja, kuidas neid paremini lahendada. Samas inimene kao siiski kuhugi, keegi peab ikka olema, kes sisendi annab," rääkis Susi.

Ümera üksikkompanii pealik major Toomas Rebo sõnul on õppenädalavahetus aastasündmus, kuhu kogunevad kõik liikmed hoolimata oma sõjaaja määrangust ning sellest, kas ollakse tegev- või toetajaliikmed. "Siin saab oma silmaringi laiendada ning harjutada, olgu selleks laskmine või topograafia - alati proovime leida teemasid, mis võiksid kõnetada kõiki. See kõik ongi meie ühine panus riigikaitsesse." 

Rebo peab oluliseks seda, et nii osalejate kui ka instruktorite näol oleks pealekasvu ja järjepidevust 

ehk käbist kännuni nagu kõlab Ümera tunnuslause.

Andres Rõigas

Andres Rõigas üsna värske liikmena (1,5 aastat) osales õppenädalaahetusel teist korda ning peab seda kogemust oluliseks ja kasulikuks. "Muidu mul polekski eriti võimalust kogu kompaniiga kokku saada ja tutvuda. Samuti on hea võimalus laskmist harjutada," rääkis Rõigas ja lisas, et väga huvitav oli tutvuda drooniteemadega. "See kõik rikastab igapäevaelu oluliselt!"

Soome toetajaliige Aarne Markko on õppenädalavahetustel osalenud korduvalt nii õppija kui õpetajan ning on siit alati midagi kasulikku kaasa võtnud. Oluliseks peab ta Soome ja Eesti koostööd, et nii siinsed kui ka Soome-poolsed instruktorid saavad end proovile panna. "Mulle väga meeldis drooniõpe, sest Soomes pole saanud liigse bürokraatia tõttu sellega tegelda," ütles Markko. 

Kohtumiseni augusti esimesel nädalavahetusel 2026!

Galerii