Kodutütred võistlesid viiendat korda matkamängul "Pruudeni jälgedes".

 

Järjekorras juba viies Kodutütarde võistlusmatk „Pruudeni jälgedes“ leidis sel aastal aset 20. septembril Mulgimaal. Võistlus algas Halliste kooli juurest ja lõppes Karksi-Nuias August Kitzbergi nimelise gümnaasium juures.

Hommikul tundus, et ilm võistlejate poolt ei ole, kuid sellele vaatamata oli seitse 10-14 aastaste kodutütarde  ja üks noorkotkaste neljaliikmelist meeskonda valmis ette võtma umbes 13 kilomeetrise teekonna.

Noorkotkaid esindasid külalised Harju malevast Kose kotkaste rühmast koosseisus Karl Arten Pajusoon, Marti Aaron Pajusoon, Simon Nael, Marten Taidre.

Rajal oli kümme erinevat punkti. Stardis kontrolliti ka varustust. Teekonnal oli vaja pea tööle panna erialamärkidest memoriini lahendades, kus tuli kirja panna kasee, millise erikatsega on tegemist; oli ämblikuvõrk, mis tuli läbida ilma  nööre puudutamata. Kui keegi nööri puudutas, helises kelluke ja kirja läks karistuspunkt. See oli aga võimalik lunastada kätekõverdusi tehes.

Liiklusmärkide punktis pidid noored otsima binokliga metsa peidetud liiklusmärke ja nende nimed kirja panema. Veel oli kaarditundmise punkt, kus pidi kasutama koordinaatide määramise oskuseid, laskmise punktis said noored lasta õhupüssist. Üheks punktis oli vaja tunda Eestit ja panna Eesti kontuurkaardil õige maakonna nimetus õigesse kohta. Puudetundmise punktis pidid võistlejad korjama õigesse ümbrikusse õige puulehe.
Kimmimängu punktis noored üritasid meelde jätta 20 nime, et pärast need enda mälu järgi kirja panna. Üheks punktiks oli ka nimed ja mälestusmärgid, seal pidid nad panema õige inimese või  mälestusmärgi nime õige pildi juurde.
Meeskonnatöö punktis pidid noored lina peal hüpates ja üks lina tõmmates etteantud aja jooksul võimalikult kaugele jõudma. Viimane punkt oli lõpujooks koos väikese takistusrajaga, kus pidi näitama oma võimekust meeskonnatöös. Ühel lõigul oli ka vastutegevus,  kes hoolitsesid selle eest,  et noored oskaksid teel tähelepanelikud olla ja õigel ajal metsa varjuda. Kes piisavalt tähelepanelik ei olnud, pidi loovutama elu.

Seekordne matkamäng oli tähelepanuväärne ka selle poolest, et ükski võistkond ei katkestanud. Järgmisel aastal lähevad kodutütred ja noorkotkad Pruudeni jälgi otsima maikuus.

Tulemused:

I koht: Paalalinna rühm: Marta Liiva, Heili Reena Õsso, Ketriin Animägi, Jete Sala

II koht: Pöial-Liisid: Liisa Reile, Emma Penter, Hanna-Marii Raudsepp, Triin Marleen Taklaja

III koht: Tauno Tilgad (Kuujänesed): Angelia Nicolau Costa, Angeliina Feldveber, Annette-Larissa Piir

Kuujänesed said ka eripreemia vaimuka võistkonna nime eest milleks oli Tauno Tilgad, võistkonna nimi valiti Jakobsoni kooli direktori Tauno Tilk järgi.

Tekst:
Johanna Topolev

Fotod: Kaspar Teas, Gunnar Teas

Galerii

Naiskodukaitse uued liikmed läbisid sõdurioskusi tutvustava kursuse

 

Septembrikuu kolmandal nädalavahetusel kogunesid Harju, Jõgeva, Tallinna, Valga, ja Sakala ringkonna naiskodukaitsjad Sakala malevasse, et läbida naiskodukaitse sõdurioskuste kursus, mis annab igale uuele liikmele esmased sõdurioskused, mis  võimaldavad tal kriisiolukorras tegutseda senisest pädevamalt, ning hulk naiskodukaitsjaid on motiveeritud täiendavalt õppima ja andma oma panuse Kaitseliidu ülesannete täitmisel. 

Juba esimesest hetkest oli tunda elevust ja kerget ärevust – paljude jaoks oli see esimene kord panna selga laiguline vorm, võtta selga kogu varustus ning astuda välja mugavustsoonist. Teooriatunnid Sakala malevas viisid kursuslased sidepidamise, kaardilugemise, relvade tundmise ja varustuse esmaste teadmisteni. 

Kui teooria selge, ootas ees sõit kaitseliidu kastiautos DAF, mis viis kursuslased Väluste harjutusalale. Seal algas tõeline välilaager: kursuslased jagati kahte jakku, valiti jaopealikud ning asuti püstitama jaotelki – see oli esimene proovikivi, mis nõudis koostööd, loovust ja kannatlikkust, seda kõike juba hilisõhtuses hämaruses. Laager püstitatud, koguneti kerghoonesse viimasesse tundi- välioskused. Viimane tund juhatas sisse kuidas ise ja teistega laagriala ja jaotelki jagades toime tulla. Millist riietust valida ja kuidas jaotelgis ööbida, jaotelgi ahjukütmine, valve ja  laagri rutiin ning kateloki kasutamine ja katelokis toidu valmistamine – kõik need tegevused muutsid metsalaagri tõeliseks ellujäämiskooliks ja enamus kursuslasi tegid seda sellisel viisil esimest korda.

Pühapäeva varahommikune vihmahoog ei heidutanud kursuslasi. Laager ärkas varakult, katelokid kolisesid, hommikukohv ja hommikusöök valmis sõbralikus koostöös. Seejärel liikusid kursuslased varjumise ja maskeerimise tundi, kus õpiti kasutama individuaalseid maskeerimisvahendeid. Õpiti, kuidas jääda märkamatuks vastastele ja sulanduda loodusega. Praktilised harjutused maastikul avasid uusi oskusi: kuidas liikuda jaona pidevalt muutuvas looduslikus keskkonnas, milliseid käemärke kasutada, et infot mitteverbaalselt edasi anda.

Kogu kursuse krooniks oli lõpurännak, mille kontrollpunktides tuli näidata sidepidamise oskusi, valmistada katelokil lõunasöök ning püstitada telk ebasoodsates tingimustes. Meeskonnatöö, vastupidavus ja nutikus pandi proovile igas etapis ning sidepunktis edastatud sõnum tekitas kursuslastes arusaamatust ja naerukihinaid. Kõigepealt tuli raadio kokku laduda, siis tuli läbi viia sidekontroll ja seejärel edastama sõnum - „ Heksogeen on urotropiini nitraat“. Keerukas ülesanne sõnumi edastamisel pani kursuslasi parajalt proovile, sõnumi edastamisel võeti appi nato tähestik et korrektne info saaks edasi antud.

Kui kursuslased lõpuks Sakala malevasse tagasi jõudsid, ootas neid soe kohvilaud kringliga ning pidulikult ulatati kätte Sõdurioskuste BVÕ tunnistus – märk sellest, et nad on valmis astuma järgmist sammu naiskodukaitses. 

See nädalavahetus Viljandimaa metsades ei olnud lihtsalt õppus – see oli kursuslastele tõeline eneseületus, mis tekitas huvi ja küsimusi – mis saab edasi? Naiskodukaitse uued liikmed tõestasid, et julgus, koostöö ja tahe õppida viivad sihile ka kõige keerulisemates oludes ning kursuslaste soov on, et edaspidi relvade tundmisele lisaks toimuksid ka laskeharjutused ning kursus ise võiks olla pikem ja põhjalikum.  

Gertu Viiask 

Sõdurioskuste kursuse ülem 

Fotod: Gertu Viiask, Gunnar Teas

Galerii

Karksi malevkonna suvine kohtumine Arvo-Käre talus

23. augustil kogunesid Karksi malevkonna liikmed koos peredega Valgamaale Arvo-Käre tallu, et veeta
ühiselt üks sisukas päev.

Päev algas tutvumisega talu ja piirkonna sõjalise ajalooga. Malevlased said oma silmaga näha II
maailmasõja aegseid kaevikuid ja punkrit. Autentne maastik, kaevikud ja ajaloolised esemed viisid
osalejad mõttes tagasi 1944. aasta lahingupaikadesse.

Lisaks pakuti tegevusi igale vanusele. Proovile sai panna oma osavust nii vibu- kui ka püssilaskmises,
laste lemmikuks kujunes aga kaevikutes seiklemine. Suurima elamuse pakkus ekstreemne sõit
militaarmaastikusõidukiga Kraz, mis suutis läbida ka kõige raskemaid teid ja olusid. Päeva lõpus said
julgemad nautida veel ka sõitu jõe peal.
Karksi malevkonna suvepäev oli täis rõõmu, uusi teadmisi ja elamusi nii suurtele kui väikestele.

Galerii

Tekst ja fotod:
Reet Joosing,
Karksi malevkond